At the end of pain is success

Advertisements

Our Deepest Fear by Marianne Williamson

Our deepest fear

by Marianne Williamson

Our deepest fear is not that we are inadequate.

Our deepest fear is that we are powerful beyond measure.

It is our light, not our darkness, that most frightens us.

We ask ourselves, Who am I to be brilliant,

gorgeous, handsome, talented and fabulous?

Actually, who are you not to be?

You are a child of God.

Your playing small does not serve the world.

There is nothing enlightened about shrinking

so that other people won’t feel insecure around you.

We are all meant to shine, as children do.

We were born to make manifest the glory of God within us.

It is not just in some; it is in everyone.

And, as we let our own light shine, we consciously give

other people permission to do the same.

As we are liberated from our fear,

our presence automatically liberates others.

Õpime tundma dimensioone

Meie, inimesed, elame maailmas, kus on levinud teadmine, et meil eksisteerib kolm ruumimõõdet ehk dimensiooni. Lisaks nendele kolmele laialtlevinud dimensioonile arvestatame ka neljanda dimensiooniga, milleks on aeg. Tundub nagu oleks kõik olemasolevad dimensioonid märgitud. Võibolla tõesti, aga nagu alati, on ka selle teema juures inimesi, kes arvavad teisiti.

Dimensioonide algtõed

Selleks et paremini mõista dimensioonide hingeelu, peab ilmselt alustama täiesti algusest. Iga dimensioon koosneb madalama dimensiooni osadest. Aga kuna enne esimest dimensiooni pole olemas ei keha ega märki, mis viitaks alumisele dimensioonile, siis kasutatakse tähistuseks kokkuleppelist matemaatilist konseptsiooni “punkt”.

Punkti puhul on tegemist lõpmata väikese märgistusega, millel puuduvad kõrgus, laius ja sügavus( Joonis 1).

Punkt
Punkt

Selleks et luua esimene dimensioon, peab olema ka teine punkt (Joonis 2). Need kaks punkti omavahel ühendades tekib esmakordselt võimalus luua reaalselt eksisteeriv dimensioon. Erinevalt lihtsalt punktidest, on tekkinud sirgel ( Joonis 3) olemas pikkus. Kõik tundub täiesti tavaline ja loogiline, aga tähele tuleb panna seda, et I dimensioon on vahetäide kahe null dimensiooni ( kahe punkti ) vahel.

See tähendab, et iga dimensioon käitub selliselt, et ta sisaldab endast allapoole jäävat dimensiooni. Nüüd edasi liikudes jõuame olukorda, kus me võime samale tasapinnale luua veel erinevaid punkte ja neid omavahel ühendada. Selline käitumine annab meile kahemõõtmelise kujundi (Joonis 4).

Kolmemõõtmeline maailm

Kahemõõtmelisele järgneb loomulikult kolmemõõtmeline maailm, milles me viibime kogu oma elu ja seetõttu on ta meile kõige paremini mõistetav. See, mis meie näeme, ei ole aga kõik. Kujuta näiteks ette laual olevat ajalehte, mille peal liigub sipelgas.

Sipelga jaoks, kes elab ainult tasapinnalisel ajalehel, on olemas ainult kaks mõõdet. Need on pikkus ja laius. Nüüd kui sipelgas kõnnib mööda kahemõõtmelise ajalehe äärt ja samal ajal keegi keerab ajalehe torusse (ehk painutab kahemõõtmelise objekti kolmemõõtmeliseks silindriks) tekib olukord, kus sipelgas saab liikuda üle ajalehe äärte kokkupuute koha nii, et kui ajaleht uuesti lahti voltida, on sipelgas hoopis teisel pool ajalehte võrreldes sellega, kust ta alustas.

See tähendab seda, et kahemõõtmelise objekti liikumine võib toimuda ka läbi kolmanda dimensiooni nii, et kahemõõtemelisel tasandil elavad olendid ei saaks sellest arugi. Ühesõnaga kolmas dimensioon mõjutab otseselt teist dimensiooni ja täpselt sama loogika järgi käituvad ka kõik teised mõõtmed.

Neljas mõõde-aeg

Nüüd kus on olemas kõik kolm tuntud ruumi mõõdet, tuleb kasutusele võtta ka neljas mõõde. Selleks mõõtmeks on aeg. Aeg näitab kolmemõõtmelise keha asukohta ruumis mingil ajahetkel. Näiteks kui kujutada ette seda, mida sa tegid eile praegusel kellaajal ja mida sa teed hetkel, siis see joon, mis sa saaksid nende kahe tegevuse vahele tõmmata, annakski neljanda dimensiooni ehk aja. Ideeliselt on tegu sama joonega, mis sai tõmmatud kohe alguses kahe punkti vahele.

Juhul kui inimene oleks võimeline tajuma ja nägema neljandat mõõdet, näeks see välja umbes nagu pikaks venitatud madu, mis kulgeks iga inimese puhul sünnist surmani. Põhjust, miks me ei ole võimelised nägema neljandat mõõdet, on lihtsam seletada kahemõõtmelise näite abil.

Neljas mõõde

Neljas mõõde

Kujutage ette maailma, mis eksisteeriks ainult sinu laua peal, nii et selle elanikud, koos kõigi vajalike objektidega, oleksid nii öelda lõpmata õhukesed. See tähendab, et kõigel, mis sinu laua pealt leida võib, on olemas ainult kaks mõõdet- laius ja pikkus. Nemad ei oleks kuidagimoodi võimelised mõistma ja tajuma kolmandat mõõdet ehk seda, mis toimub üleval või allpool nende lõpmata õhukest tasandit. Nad ise oleksid kindlasti väga rahul sellise eluga.

Nüüd kui sa võtad palli ja asetad selle nende lõpmata õhukesse maailma, siis nende jaoks tunduks, nagu see pall tekiks täiesti tühja koha pealt, ja see oleks nende jaoks täiesti loogika vastane. Lisaks sellele, ainus osa, mis nemad sellest pallist näeksid, oleks täpselt sama õhuke, kui seda on nende enda maailm, sest nagu öeldud, siis kõik see, mis on üleval ja all, nende jaoks ei eksisteeri.

Täpselt samamoodi käitub ka aeg meie kolmemõõtmelises maailmas. Kui kahemõõtmelised olendid näevad kolmemõõtmelisest objektist ainult seda ristlõikke osa, mis on nendega samal tasapinnal, siis meie, kes me elame kolmemõõtmelises maailmas, suudame tajuda ainult seda osa neljandast mõõtmest, mis on just sel hetkel meie kolmemõõtmelises maailmas.

Huvitav on selle asja juures see, et alumisel dimensioonil elavad olendid ei ole ise teadlikud sellest, mis toimub ülemises dimensioonis. Selle jaoks on suurepärane näide see, kui võtta pikk pabeririba, võtta see kätte ning ühte paberi poolt pöörad 180 kraadi ning seejärel moodustad sellest ringi ja ühendad otsad.

Kui eeldada, et selle riba puhul on selle peal elava sipelga jaoks tegu sama suure objektiga nagu seda on planeet Maa meile, siis võib see sipelgas nüüd kõndida enda arvates mööda kahemõõtmelist maailma nii, et tegelikult ta läbib mõlemad paberilehe pooled samaaegselt pööreldes ja vääneldes kõvera paberilipiku peal mööda kolmandat mõõdet.

Sel moel ei ole kahemõõtmeline olend võimeline arugi saama, et tegelikult liikus ta terve aja  ka kolmandas mõõtmes. Samamoodi nagu pöörleb kahemõõtmeline olend kolmemõõtmelise maailmas, pöörleb ka meie neljas mõõde (aeg) temast aste kõrgemal asuvas ehk siis viiendas dimensioonis. Ja endiselt, meiegi ei ole võimelised seda tajuma.

Viies mõõde- erinevate võimalustega ajad

Nüüd kus meile mõistetavad neli mõõdet on läbi võetud jõuame huvitavama osani. Et saada viiendat mõõdet võime taaskord vaadata madalamate dimensioonide poole ja otsida lihtsamaks seltuseks abi sealt. Nagu mäletad, siis alguses oli meil joon mis ühendas kahte punkti, siis sellest sai läbi tõmmatud lõikuv sirge, mis andis teise mõõtme. Sama loogika kehtiv ka siin.

Võtame uuesti selle koha, kus me tõmbasime joone kahe komemõõtmelise objekti vahele ja nimetasime selle ajaks ehk neljandaks dimensiooniks. Täpselt samamoodi nagu ühemõõtmelisele objektile lisatuna andis see juurde ühe lisamõõtme, annab see ühe mõõtme juurde ka praeguses olukorras.

Need sirged, mis tulevad välja neljandast mõõtmest, viitavad kõikidele erinevatele võimalikele eluteedele, mis kõik olenevad meie enda otsustest ja valikutest ning ka teiste inimeste tegudest. See kõik moodustab viienda dimensiooni. Viies dimensioon pakub inimesele erinevaid võimalusi mida ta elus teeb või kelleks ta saab.

Viies dimensioon

Viies dimensioon

Kuues mõõde- alamdimensiooni painutamine

Oletame, et olles teinud sellised valikud nagu ma olen teinud, sattusin ma viienda dimensiooni elutee peale, mis ütles, et minust saab aerutaja.

Kui ma aga teaksin, et mõne teise otsusega oleksin ma mõnes teises viiendas dimensioonis arst ja ma tahaksin ennast sinna vaatama minna, siis selleks tuleks mul kasutada jällegi ülemist dimensiooni ( nagu sai tehtud varem) ehk ma peaksin kasutama kuuendat dimensiooni ja selle abil painutama viiendat dimensiooni nii palju, et kaks erinevat viiendat dimensiooni kattuksid ja mul oleks võimalus astuda ühest valitud eluteest teisele ( sipelga ja ajalehe näide).

Seitsmes mõõde- lõpmatus?

Liikudes edasi, jõuame nüüd juba seitsmenda dimensiooni juurde. Selle vaatelemiseks peab korraks ära unustama selle osa, kus  vaatlesime enda kolmemõõtmelise keha liikumist mööda neljandat mõõdet ja võtme asja laiemalt. Nüüd vaatame hoopis asja universumi tasandilt ja kujutame ette ajajoont universumi tekkest kuni selle kunagise lõpuni.

See ajajoon sisaldab endas kõiki erinevaid võimalusi nii universumi  tekkeks kui hävinguks ning kõikide inimeste erinevaid eluteid, otsuseid ja valikuid ning seda kõike vaatleme kui ühte ainust punkti.  Ühesõnaga seitsmendas dimensioonis asuv punkt oleks meie jaoks kui lõpmatus, mis sisaldab kõike.

Kaheksas mõõde- lõpmatusega risti

Nüüdseks oleme jõudnud juba seitsmenda dimensioonini, mis peaks olema lõpmatus. Selleks et luua kaheksandat mõõdet on meil aga vaja ühte lisapunkti, aga kust saada lisaks teine seitsmes dimensioon, kui eelmine juba sisaldas kõiki võimalusi? Siin tuleb appi füüsika. Nüüd tuleb vaadata selliseid lõpmatusi, milles kehtivad hoopis teised füüsika seadused näiteks sellised, kus valgus on kiirem ja gravitatsioon hoopis nõrgem. Või vastupidi.

Sellistes tingimustes tekivad aga hoopis teistsugused lõpmatused ja seetõttu on see erinev sellest lõpmatusest, milles elame meie praegu. Nüüd aga, kui ühendada kaks lõpmatust omavahel, saame taaskord sarnase olukorra nagu seda on I ja II dimensiooni juures, kus ristuv joon annab lisa dimensiooni. Lühidalt, me jõuame kaheksandasse dimensiooni.

Üheksas mõõde- painutame lõpmatust

Taaskord hakkavad korduma juba eelnevalt räägitud reeglid ja näited. Sama reegel, mis lubas erinevaid kahemõõtmelise objekti osi omavahel läbi kolmanda mõõtme painutada kehtib ka siin ( sipelga ja ajalehe näide). Kuna dimensiooni painutamine on võimalik ainult läbi kõrgema taseme dimensiooni, siis saimegi endale ka üheksanda mõõtme.

Kümnes mõõde- viimane

Jäänud on veel ainult üks ja ainuke dimensioon. Selle saamiseks peame võtma kaheksanda mõõtme näite, kus seitsmenda taseme dimensioonid omavahel ühendati joonega ja sellest läbi läinud sirge oli kaheksas dimensioon. Arvestades kõikide võimalike kaheksanda dimensiooni võimalustega ja eeldades, et need omavahel on võimalik ühendada painutades neid läbi üheksanda dimensiooni saamegi võtta seda kõike jällegi kui ühte ainukest punkti.

Nüüdseks sisaldab üks punkt kõiki võimalike universumeid kõikide võimalike ajajoonte ja eluteedega ja selleks, et luua üheteistkümnes dimensioon, oleks vaja lisaks vell ühte kümnenda dimensiooni punkti, aga enam ei ole võimalik seda kuskil saada, sest kõikide võimaluste kõik võimalused on praeguseks kasutatud.

Kümnes dimensioon

Kümnes dimensioon

Lõpetuseks

Kümme dimensiooni tundub meie kolmemõõtmelise maailma jaoks tõeliselt palju ja see on natuke segadust tekitav, aga kui rahulikult asja vaadata, siis tundub terve teooria loogiline ja mõnda tugevat vastuargumenti on ka keeruline leida. Katsetega selle olemasolu ei ole võimalik tõestada, nii et parim mis me dimensioonidest rääkides teha saame on lähtuda kas enda, või idee autorite loogikast isegi siis, kui mõttelõng vahel käest kipub libisema.

Käime ära tulevikus ja vaatame minevikku!

Kujuta ette maailma, kus aeg ei oleks takistuseks ja liikumine tuleviku ja mineviku vahel oleks sama lihtne, kui ta on näidatud  erinevates filmides. Kujuta ette, kui sa täna eksid milleski ning homme saad sa selle sama vea parandada nii, et tegelikult sa ei olegi eksinud. Või kui surm ei olegi alati lõpp, nagu ta on seda siiamaani tundunud.

Kõlab rohkem nagu science- fiction? Võibolla. Aga on olemas inimesi, kes usuvad selle kõige võimalikkusesse isegi niivõrd, et nad on valmis sellest rääkima maailmale ja nad on ka valmis seda tõestama.

Ajamasina autorist

Ameerikas elab mees nimega Ronald L. Mallet, kellele väikese poisina meeldis palju lugeda. Kord aga sattus ta raamatu otsa mille pealkiri oli The Time Machine ja alates sellest hetkest peale sai selle poisi eesmärgiks muuta ajas rändamine reaalsuseks.

Kahjuks aga põhjus, miks ta tahtis ajas rännata, ei olnud mitte niivõrd põnevus uue ja tundmatu ees, aga hoopis isa kaotus varajases lapsepõlves ja poisi unistuseks sai oma isaga veel kord kokku saada ja temaga rääkida.

Ronald Mallet
Ronald Mallet

Sellest inspireerituna asus ta õppima füüsikat ja praeguseks on ta samal erialal omandanud ka doktori kraadi. Lisaks sellele, et ta on ühendriikides lugupeetud teoreetilise füüsika eestvedaja ja üks suuremaid mõtlejaid omal alal, töötab ta Connecticuti ülikoolis füüsika ka õppejõuna.

Aastaid tegeles R. Mallet oma uurimustööga nii, et avalikkus sellest midagi ei teaks, aga mõned aastad tagasi, kui ta oli juba võimeline matemaatiliselt tõestama kõiki oma teooriaid, otsustas ta sellega avalikkuse ette tulla.

Ajas rändamise tagamaad

Ehki Mallet on esimene teadaolev inimene, kes on järjepidevalt tegelenud ajas rändamise teooria arendamise ja ka reaalse masina ehitamisega, siis algne teooria ise saab alguse Einsteini kirjasulest. Kogu ajasrändamise idee toetub Einsteini kõige levinumale teooriale ehk relatiivsusteoorial.

Relaiivsusteooria  jaguneb omakorda kaheks- üldrelatiivsusteooria ja erirelatiivsusteooria. Üldrelatiivsusteooria väidab, et lisaks tahketele kehadele suudab ka valgus ise luua gravitatsiooni, samal ajal erirelatiivsusteooria väidab, et gravitatsioon on võimeline mõjutama aega.

Nendele väidetele toetudes leidis R. Mallet, et kui need kaks teooriat peavad paika, siis peab paika pidama ka see, et valgus on võimeline mõjutama aega. Just seetõttu ongi valgusest saanud relv, mida teadlased ka praegusel hetkel üritavad kasutada selleks, et luua esimest päris ajamasinat.

Rändamine tulevikku

Ilmselt ei tule üllatusena kui ma väidan, et kõik me liigume tuleviku suunas. Küll aga võib muutuda olukord segasemaks siis, kui väita, et me kõik teeme seda erineva kiirusega. Miks? Seda sellepärast, et me kõik liigume ühes ja samas ruumis erineva kiirusega. Osad meist kõnnivad jala, teised sõidavad autoga, kolmandad lendavad lennukiga ja osad meist viibivad üldse kosmosejaamades.

Kuna kaks esimest näitet mis ma tõin, toimuvad väga väikestel kiirustel, siis ei ole me võimelised mingi moel märkama erinevust mida see põhjustab. Küll aga annavad hoopis huvitavamaid tulemusi lennuk ja kosmosejaam.

Üks läbiviidud katse nägi ette seda, et kaks väga täpset kella käivitati täpselt samal ajahetkel. Üks neist kelladest jäeti koha peale seisma, teine aga pandi  reisilennukisse, mis tegi pikki rahvusvahelisi lende. Pärast pikaajalist kaasareisimist hakati kellade aegu võrdlema  ja üllatuseks kellad näitasidki erinevust. Erinevus oli küll kõigest murdosasekundike, aga katse aitas taaskord tõestada, et kiirus mõjutab aega ruumis.

Teine analoogne olukord, mis otseselt ei ole küll katse, on inimesel kes veedab pikka aega kosmosejaamades tiireldes Maa orbiidil. Sealt pärineb ka maailmarekord ajas rändamises, kui Vene astronaut veetis kaks aastat kosmosejaamas, mis liikus kiirusega umbes 95 000km/h. Selle kahe aastase perioodiga suutis ta ajas edasi rännata 1-2 sekundit.

Nii kosmosejaama kui ka lennuki puhul tekib olukord, kus suurel kiirusel liikumine põhjustab kogu meiega kaasa liikuva keskkonna (ruumi)  aeglustumise võrreldes ülejäänud keskkonnaga. See tähendab seda, et meie jaoks, kes me oleme kiiresti liikuvas keskkonnas tundub kõik täpselt samamoodi toimivat nagu alati, aga neile, kes vaatavad väljaspoolt liikuvat keskkonda tundub nagu liiguks meie jaoks aeg aeglasemini.

Põhjus miks suurel kiirusel liikuvad inimesed erinevust ei taju on see, et lisaks keskkonnale, aeglustub ka inimese enda talitlus ehk aeglustub pulss, ajutöö, hingamine… Kõik. Äsja räägitu paremaks mõistmiseks toon välja ühe pildi ja eks ma selle all räägin sellest veel täpsemalt.

Valguskella saladus

Valguskell
Valguskell

Üleval oleval pildil on kujutatud valguskella. Tegemist on kinnise anumaga, mille nii põhi kui lagi on kaetud peegliga. Nüüd, kui sinna anumasse lasta sisse üks valgusosake ehk footon, siis hakkab see põrkama kahe peegli vahel nii, nagu näidatud kõige vasakpoolsel joonisel.

Selleks, et footon jõuaks peeglini, mis asub teisel pool anumat, peab ta läbima teekonna pikkusega d. Selliseid põrkeid toimuks miljoneid või isegi miljardeid kordi sekundis olenevalt anuma mõõtmetest, aga näite lihtsustamiseks vaatame seda kui väga aeglast liikumist.

Kasutame nüüd kõige lihtamat füüsikalist valemit,  t=s/v kus t on vahemaa läbimiseks kulunud aeg, s on vahemaa (d=s) mis läbiti ja v on kiirus millega vahemaa läbiti. Kui vaatame süsteemi, kus kell seisab ühe kohapeal, siis kulub footonil ühe otsa läbimiseks t=d/v sekundit.

Täpsustuseks: paremaks mõistmiseks lihtsustame asja nii, et vähendame footoni normaalset liikumiskiirus 300 000 000 korda, see annab meile footoni kiiruseks 1m/s ( hea lihtne arvutada). Seejärel määrame ära ka valguskella kõrguse ehk d=s= 20 cm = 0,2 meetrit. Nüüd arvutame seisvas süsteemis footoni liikumiseks ühest peeglist teiseni kulunud aja.

t=0,2/1= 0,2 sek. Nüüd kujutame ette, et sa hakkad liigutama seda kella paremale poole nii nagu on näha joonisel. Selle tulemusena ei liigu footon enam otse üles- alla, vaid nüüd peab ta lisaks arvestama külgedele liikumisest tekkinud lisamõjusid. See tähendab, et võrreldes seisva olekuga tuleb footonil nüüd läbida pikem maa.

Selles näites ütleme, et sa liigutasid valguskella paremale nii kiiresti, et algse ja uue footoni liikumise suuna vaheline nurk on 30 kraadi. Nüüd saame arvutada uue aja, mida footon vajab teekonna läbimiseks. t=0,2/cos30/1=0,23 seki. Arvutus näitab, et juba ainult 30 kraadine nurk algse ja uue teekonna vahel annab 0,03 sekundilise erinevuse.

Aga siin veel ei piirduks ja prooviks läbi ka olukorra, kus me liigutame valguskella paremale nii kiiresti, et uus tekkinud nurk algse ja uue teekonna vahel on juba 89 kraadi. Sellise juhul t=0,2/cos89/1= 11, 43seki. Nagu näha, siis nurga lineaarne suurenemine põhjustab aja ekspodentsiaalset kasvu.

Kogu selle jutu juures ei tohi ära unustada, et kui inimene reisiks kaasa süsteemis, mis liigub väga suurel kiirusel, siis inimese enda jaoks tundub, et valguskell liigub koguaeg täpselt sama kiiresti, sest inimese enda elutegevus aeglustub täpselt sama palju.

Ja kui sellisel viisil liikuda ütleme, et umbes tund aega, siis väljaspoole liikuvat süsteemi olevatele inimestele võib olla möödunud vahepeal sadu aastaid. See kõik oleneks liikumise kiirusest.

Tulevikus käisime, aga minevik?

Siinjuures muutub asi keerulisemaks, küll aga mitte võimatuks. Kui kellelgi teist tekiks soov minna minevikku, siis võid arvestada sellega, et sul on tegelikult isegi kaks erinevat võimalust selle teostamiseks. Esimene neist eeldab seda, et sa oled võimeline aega ja ruumi painutama nii, et sirgjoonelisest aja kulgemisest saab hoopis ringjooneline nii, et minevik ja tulevik sattuvad ühte ja samasse punkti.

Teine meetod eeldab aga sinu võimet liikuda erinevate paralleeluniversumite vahel. Sellest täpsemalt aga hiljem. Hetkel peatuks just aja ja ruumi painutamise juures.

Selleks, et minna minevikku, ei piisa enam sellest, et sa liigud peaaegu valgusekiirusel. Minevikku minek eeldab seda, et sa pead suutma liikuda kiiremini kui valgus ja siit tuleb suur füüsikaline probleem, sest valgusekiirus on absoluutne kiirus ja selle ületamine ei ole füüsikaliselt võimalik.

Siinkohal tuleb vaadata juba kaugemale universumisse ja otsida lahendust sealt. Kui teadlased hakksid mõtlema meetoditele kuidas eirata füüsikaseadusi ilma neid rikkumata ja saavutada valgusekiirusest veelgi suurem kiirus, satuti huvitava astronoomilise nähtuse peale. Selleks nähtuseks oli must auk.

Mustad augud tekkivad siis, kui hiigeltähed kustuvad ja nende hiiglaslik gravitatsiooniväli hakkab tähte ennast kokku suruma, nii et selle tulemusena  gravitatsiooniväli tähe ümber suureneb veelgi. Mustas augus olev mateeria on gravitatsiooni poolt nii kõvasti kokku pressitud, et teelusikatäis mateeriat võib kaaluda enam kui terve meie planeet.

Must auk
Must auk

Mustaks auguks nimetatakse neid põhiliselt just nende väljanägemise järgi. Aga põhjus miks mustad augud on just mustad on ühtlasi päästerõngas teadlastele, kes üritavad saavutada valguskiirusest suuremat kiirust ilma, et nad rikuksid füüsika seadusi. Musta augu gravitatsiooniväli on nii võimas, et see tõmbab endasse ka kogu seda ümbritseva valguse ja kuna see valgus sealt enam välja ei pääse, siis näib ta eemalt vaatajatele mustana.

See tähendab seda, et enne kui valgus täielikult kaob musta auku hakkab ta tiirlema musta augu gravitasiooniväljas ja sellega tekib tsentrifugaaljõud, mis suudab kiirendada valguse kiirust veelgi. Selline nähtus põhjustab olukorra, kus valgus suudab gravitatsiooniväljas ühe või isegi mitu ringi ära teha enne, kui ta üldse liikuma on hakkanud.

Just niimoodi näeb välja ajas rändamine minevikku. See eeldab kõigest seda, et sa peab olema võimeline jõudma mingisse sihtpunkti ja tagasi enne, kui sa üldse liikuma oled hakanud. Korrates sellist tegevust hakkadki vaikselt liikuma mineviku suunas.

Mängu tuleb ajamasin

Kuigi idee musta augu kasutamisest tundub ahvatlev on see siiski täielikult välistatud, sest nagu juba mainitud sai, siis selle gravitatsiooniväli hävitaks igasuguse materjaalse keha hetkega. Siin aga tuleb mängu ajamasin. R. Mallet kasutas ära musta augu ideed ja koostöös laserite eksperdiga hakkasid nad konstrueerima masinat, mis peaks olema võimeline tekitama sarnase olukorra, mis toimub musta augu lähedal.

Erinevus peitub aga selles, et ei kasutata mitte pöörlevat süsteemi nagu seda on must auk, aga luuakse hoopis tunnel, mis moodustab laseritest spiraali. Selleks vajatakse piisavalt väga võimsaid lasereid ja loodetakse, et tekkinud spiraal on võimeline selles ühes kinnises süsteemis painutama aega ja ruumi nii, et minevik ja tulevik omavahel ristuksid.

Ajamasina lasertunnel
Ajamasina lasertunnel

Selline masin peaks teoreetiliselt olema võimeline saatma minevikku aatomi osakesi ja informatsiooni, küll aga mitte inimesi ega teisi materjaalseid kehasid. Lisaks tekitab masina kasutamine ka piiranguid. Näiteks ei ole selle abil võimalik saata midagi kaugemale minevikku kui sellesse hetkesse, millal masin esmakordselt tööle pandi.

Seetõttu eeldatakse, et juhul kui kunagi õnnestub esimest korda masin käivitada, siis hakkab seal tõenõoliselt välja tulema erinevaid osakesi ja informatsiooni, mida tegelikult saadetakse alles võibolla järgmine nädal või isegi 100 aasta pärast.

Paralleeluniversumite kasutusvõimalusi

Lisaks masinale on meil võimalik kasutada ajas rändamiseks ka paralleeluniversumite teenust, aga see sisaldab hulgaliselt probleeme juba ainuüksi sellepärast, et otsest matemaatilist lahendust nende sidumiseks ei ole osatud välja pakkuda. Paralleeluniversumite abil ajasrändamine põhineb eeldusel, et eksisteerib lõpmatu arv universume, mis erinevad teineteisest kas väga pisikeste infoosakeste võrra või koguni inimeste eksisteerimise ja mitte eksisteerimise võrra.

Lõpmatu hulk universume sisaldab ka seda, et kõik mis me teeme hakkab korduma uuesti ja uuesti igast hetkest alates.  Selle abil tekib meil võimalus valida lõpmatu arvu ja erinevate staadiumitega universumite vahel, mis kõik sisaldavad sinu elatud või võibolla ka veel elamata elu. Kindlalt ei saa ka väita, et universum mida meie praegu taiume oleks see esimene mida kõik teised jäljendavad.

Võibolla oleme meie juba mõne teise paralleeluniversumi jäljendajad. Mis aga selle teooria muudab huvitavaks on see, et see ei välista inimeste vabat tahet, kuna igas universumis on meil võimalus teha uued valikud ja need võivad igas teises paralleeluniversumis hakata erinema nii, et see ei mõjuta seda universumit, kust sa algselt pärined.

Juhul kui paralleeluniversumid oleks omavahel seotud, siis tekib niiöelda vanaisa paradoks ehk olukord, kus lapselaps läheb minevikku ja  kogemata tapab oma vanaisa. See aga ei saaks samas universumis olla võimalik, sest kui ta minevikus oleks tapnud oma vanaisa, siis ei oleks olnud ka lapselast, kes oleks saanud tulevikus ajas tagasi minna ja selle kuritöö täide viia.

See toob meid ka probleemi ette, et kui leida lahendus paralleeluniversumite vaheliseks reisimiseks, siis ei saaks me kunagi kindlad olla, et me satume sellisesse paralleeluniverumisse mis on meile vastuvõetav. Ja kuna lõpmatu hulga universumite seast ühe õige valimine võib osutuda keeruliseks, siis see teooria ei tundu nii ahvatlev, kui seda on ajamasina teooria.

Lõpetuseks

Keeruline on öelda, kas ajamasin saab valmis täna, homme või alles tuhande aasta pärast, aga kindel on see, et leidub entusiaste, kes sellega tegelevad ja meil, keda see teema huvitab jääb ainult oodata ja loota, et tekib võimalus seda sündmust oma silmaga näha.

Lisaks kõigele huvitavale, mis see meie jaoks endaga kaas toob, tekib kindlasti ka väga palju probleeme milles keegi praegusel ajahetkel ei oska isegi unistada. Kõik see aga ei saa meile selgeks enne, kui aeg ja ruum on meile sama hästi mõistetavad kui seda on praegu meie kaks kätt.

Nii kauaks aga liigume tuleviku suunas edasi täpselt samamoodi nagu on teinud meie planeet oma tekkimise hetkest alates, neli miljardit aastat tagasi.

Alandlik pöördumine

Tekkis vastu- pandamatu soov tänada Eesti Aerutamis- föderatsiooni juhatust nende mõistva, ja ma ütleks isegi et ennastohverdava otsuse eest. Aitäh! Ammu pole tundnud sellist kergendust ja rahulolu kui praegu. Raske on leida ühtegi teist nii võimast motivatsiooniallikat, kui seda on teadmine, et sinu teenuseid ei vajata enam.

Samas kui juba sellel teemal rääkima hakkasin, siis peaksin ma kindlasti ka vabandama oma labase, vulgaarse ja äärmiselt mõtlematu käitumise eest. Ühesõnaga ma tahan vabandada selle eest, et ma käin (üli)koolis, sest – jumala eest – selline käitumine ei ole ju aktsepteeritav mitte üheski meile mõistetavas ühiskonnas.

Kuna Teie olete juba omalt poolt nii palju teinud, siis ma leian, et ka mina peaksin olema vastutulelikum. Ma luban, et homsest peale ma enam (üli)koolis ei käi, ja hakkan päevapealt profisportlaseks. Oleme ausad, haridus ei oma ju tulevikus mitte vähimalgi määral mingit rolli ja aerutajate toetused on niivõrd suured, et peale OM võitu poleks niikuinii enam iial vaja tööle minna.

Lisaks profisportlase karjäärile on meil ju alati olemas poliitiku karjäär. Sest tõenäoliselt nädal peale spordiga lõpetamist oleksid kõik Eesti erakondade liidrid ukse taga palumas, et ma  nende erakonnaga liituksin. Ja ma olen täiesti kindel, et järgmistel valimistel istuksin ma juba riigikogus koos 100 teise inimesega.

Ajalugu ju näitab, et kõik äärmiselt kõrgelt haritud sportlased, kes seda soovivad, saavad riigikokku. ja kohe südame alt läheb soojaks mõeldes, et sellised mehed (naised ka) seisavad hea selle eest, et meie riigis vastuvõetud seadused ja meie riigieelarve ikka vastaksid kõikidele nõuetele ja tingimustele, mida spordiülikoolis on õpetatud.

Lisaks sellele mõjub hingele kergendavalt ka teadmine, et meie sportlased on 101. inimese hulgas, kellel on õigus hääletada selle poolt või vastu, kas meie vabariigi valitsus ja ministrid on ikka pädevad oma töös või peaks nende suhtes alustama umbusalduse?

Tõenäoliselt peaksin ma siiski hetkeks nüüd aja maha võtma ja uuesti vabandust paluma, sest teema valgus hetkeks natukene liiga laiali. Ma südamest palun Teie andestust!

Tulles tagasi teema juurde, siis tahaksin ma kindlasti ka lisada seda, et ma otsustasin liituda sellise rühmaga, nagu seda on AÜÕ ehk pikemalt siis Anonüümsed Üliõpilased. See rühm pidi väidetavalt olema parim omataoliste hulgas, mis on võimeline igast inimesest välja juurima soovi midagi õppida ja loomulikult ka soovi arendada ennast kui inimest.

Aga sellega ma veel ei piirduks. Kui tohib muidugi Teie aega raisata, siis ma tahaksin lisada, et ma otsusatsin ka pihile minna, sest minu meelest (ma jõudsin sellele järeldusele alles hiljuti) on õppimine (eriti veel ülikoolis) patt. Teatavasti Piiblis on kümme käsku ja ma olen üpris kindel, et originaalis oli ka üheteistkümnes käsk, aga see on tõlgete käigus kaduma läinud. See üheteistkümnes käsk kõlas tõenäoliselt nii- “Inimene, sina iial ei ihalda tarkust ega enda arendamist”.

Olles vähesel määral tegelenud ka ajaloo uurimisega, siis viitavad absoluutselt kõik märgid sellele, (nagu on juhtunud juba kordi ja kordi varajastel aegadel) et spordiülikooli lõpetanud on meie tulevik ja meie juhid, kes aitavad muuta maailma paremaks paigaks.

Ma usun, et minu väga alandlik pöördumine siinmaal lõpeb. Lisaks ehk lõppu veel selle, et mina ja 200m tuleme käsikäes niikuinii ja seda ei peata ei poliitika, onupoeg, tädipoeg, maailmalõpp või kellegi otsus. Nii lihtsalt juba minust lahti ei saa. Punkt.

Aadam, Eeva ja Sumerid

Kuna Olja soovis Maiadele järgnevas postituses lugeda Sumeritest, siis neist ma ka räägin. Tõenäoliselt ei saa tegu olema mitte niivõrd ajalool, kui teooriatel põhineval postitusel, aga lühidalt annan ülevaate ka nende tegemistest palju aastaid enne meie ajaarvamist.

Rahvas, kes pani alguse tsivilisatsioonidele

Kui Maiade tsivilisatsioonist rääkides mainisin, et nemad on kooliprogrammides ja üleüldises elus saanud häbiväärselt vähe tähelepanu, siis ma usun et Sumeritega on seis veel hullem.

Kui hakata meenutama seda, mida koolis õpetati ja millest koolis räägiti, siis meenuvad esimese asjana Vana- Kreeka, Rooma Impeerium ja Egiptus.

Nende kõikide puhul on tegu märkimisväärsete tsivilisatsioonide ja impeeriumitega, aga on üks suur erinevus, mis eristab neid Sumeritest.

Nimelt Sumerite tsivilisatsioon on esimene teadaolev tsivilisatsioon maailmas ja selle loomisperioodiks on dateeritud 4500- 4000 aastat Ekr.

Need aastaarvud muudavad Sumerid umbes 2000 aastat vanemaks kui on Maiad, umbes 2500 aastat vanemaks kui Egiptus ja peaaegu 4000 aastat vanemaks kui Rooma Impeerium.

Vaadates Sumerite tsivilisatsiooni vanust võiks ju arvata, et see mõjutab ka nende tsivilisatsiooni üldist arengutaset negatiivselt, aga tuleb tunnistada, et tegelikkus on hoopis vastupididne.

Tõestus sellest, et Sumerid pidasid ka iseennast tsiviliseeritud ja haritud inimesteks peitub juba nende tsivilisatsiooni nimetuses, mis originaalis on  Sumer ja tõlkes tähendaks see  “tsiviliseeritud isandate maa”.

Selle rahva puhul on nende kõrge arvamus iseendast igati õigustatud, sest raske on leida ühtegi teist tsivilisatsiooni kelle kanda jäävad nii paljud selle aja kohta uued tehnilised saavutused ja leiutised.

Sumerite pärand:

  • Ratas
  • Aritmeetika
  • Geomeetria
  • Sõjaväe formatsioonid
  • Kohtu ja õigussüsteem
  • Nuga
  • Kirves
  • Sõrmus
  • Naelad
  • Sandaalid
  • Turvised
  • Õlu

See nimekiri jätkuks veel küllalt pikalt, aga eelpool mainitud on ilmselt sellised mille puudumine tunduks praegusel ajal väga harjumatu.

Lisaks praktiliste vahendite loomisele olid Sumerid väga arenenud ka sellistes valdkondades, millel puudus selge praktiline otstarve. Nende oskus mõista meie planeedist väljaspool asuvat ruumi oli hämmastav.

Nende teadmised päikesesüsteemist ja isegi sellest väljaspoole asuvast olid nii suured, et ka tänapäeval ei osata leida ühte kindlat vastust kuidas Sumerid seda kõike teadsid.

Päikesesüsteem Sumerite silme läbi

Meie päikesesüsteem, nii nagu meie seda teame, koosneb kaheksast planeedist ( eeldades, et Pluutot ei loeta planeetide hulka) mis tiirlevad ümber päikese. Kõik kaheksa planeeti avastati alles 18nda sajandi lõpuks ja viimane taevakeha Pluuto avastati üldse alles 1930 aasta.

Aga nüüd siis see koht kus asi muutub intrigeerivaks. Kui arheoloogid ja ka teise eriala teadlased hakkasid uurima erinevaid savitahvleid ja kujutisi müüridel, satuti ühe huvitava pildi ette. Pilt koosnes erineva suurusega ja erineva asetusega ringikujulistest objektidest.

Tegemist oli proportsionaalselt täiusliku maketiga meie päikesesüsteemist. Aga mis oli veelgi intrigeerivam selle juures, oli see, et makett sisaldas päikest, kõiki kaheksat meile tuntud planeeti, meie Kuud, Pluutot ja lisaks kujutati seal veel ühte planeeti. Praegu kutsutakse seda planeeti Planeet X.

Sumerite päikesesüsteem

Sumerite päikesesüsteem

Keegi ei oska kindlalt öelda kas tegu on tõesti planeediga, mida me ei ole veel avastanud, või on tegu mõne mütoloogilise väljamõeldisega. Küll aga, 20 sajandi lõpus taevasse saadetud raketti abil, mis pidi minema uurima Pluutot avastati, et Pluutol  oli olemas ka kaaslane millest varem ei teatud midagi.

Sellest teadmisest lähtudes olid teadlased võimelised välja arvutama Pluuto tegeliku massi. See mis selgus, põhjustas teadlastes hämmingut. Pluuto mass oli eelnevalt arvatust kordades väiksem ja nii väikese massiga taevakeha ei oleks olnud kuidagi võimeline mõjutama planeet Nepuuni niivõrd, et see käituks oma orbiidil nii nagu ta teeb seda praegu.

Sellest tehti juba küllaltki julge oletus, et meie päikesesüsteemis peab olema veel vähemalt üks planeet, mis mõjutab kogu süsteemi tasakaalu.

Peale seda hakkasid ka astronoomid kahtlema oma teadmistes meie päikesesüsteemi planeetide arvu kohta ja algas laiaulatuslik otsing mööda taevalaotust, et leida mingeid jälgi sellest meile teadmata planeedist. Siiamaani pole need tulemusi veel toonud.

Kuna puudub konkreetne silmside ühegi võimaliku objektiga, mis võiks olla see saladuslik Planeet X, siis on teadlased teinud pakkumisi, miks me sellest midagi ei tea.

Kõige veenvam neist on see, kus selle planeedi trajektooriks arvatakse olevat hiiglaslik ellips, mis üheltpoolt möödub väga lähedalt kõigist  meie päikesesüsteemi kehadest, teiselt poolt aga viib aastasadadeks selle meie päikesesüsteemist nii kaugele, et me ei ole võimelised seda leidma.

Ometi hoiavad meie Päike ja teised planeedid seda tundmatud planeeti piisavalt tugevalt oma gravitatsiooniväljas, et mitte lasta sellel lõplikult kaduda.

Ehki uus ja meile tundmatu planeet põhjustab astronoomides elevust, tuleb tunnistada, et veelgi suurem elevus tuleb siis kui hakata mõtlema selle üle,  kust kohast pärines Sumerite info kogu meie päikesesüsteemi ja selle funktioneerimise kohta?

Päikesesüsteem

Päikesesüsteem

Lisaks planeetidele endile, on iidsetest kirjutistest leitud ka detailsed kirjeldused planeetide värvuse ja teiste füüsikaliste omaduste kohta, mille tänapäeva astronoomid said teada mitte enne kui aastal 1970, kui saadeti mitmeaastasele teekonnale rakett mis kandis uurimiseks vajalikku tehnoloogiat.

Kas Sumeritel oli kontakte kõrgemal seisvate isenditega? Võibolla tulnukatega?

Anunnakid- meie esivanemad?

Kui minna veel sügavamale Sumerite pühadesse kirjutistesse ja joonistustesse, siis võime ehk leida ka vastuse igipõlisele vastusele- kust meie, inimesed, tuleme? Sumerite läbivaks teemaks seinamaalingutes ja skulptuurides on olend, kellel on kotka pea ja inimese keha. Sumerid nimetavad neid Anunnakideks mis tõlkes tähendaks “need kes tulid taevast maapeale”.

Anunnaki- need, kes tulid taevast maapeale

Anunnaki- need, kes tulid taevast maapeale

Sumerite pühakirjad pakuvad detailset ülevaadet sellest, kuidas inimesed ei ole midagi muud, kui ainult Anunnakide geenimutatsiooni katsetused, kes on loodud maapeal olema orjarahvaks. Müstilisi tõendeid geenimutatsiooni võimalikkusest on leitud isegi graveerituna kivimüüride sisse.

Seal on kujutatud Anunnakit, kes hoiab käes klaasi (sarnaneb katseklaasiga), mis kirjutiste järgi sisaldab eluvett ja see graveering on omakorda mõlemalt poolt ümbritsetud kujutisega, mis sisaldab endas kahte omavahel põimuvat pikka keha. Alguses arvati see kujutabw kahte omavahel põimuvat madu, aga Sumerite pühakirjad ei viita mingil moel seotusele madudega.

Küll on aga vihjatud inimeste loomisele mitte millestki ja sellele faktile toetudes on hakatud arvama, et tegu on hoopis DNA kujutisega, mille muutmisel on saadud Anunnakidest inimesed. Kogu selle teooria juures on veel huvitav see, et Piiblis, Moosese 1. raamatus räägitakse kuidas jumal lõi Aadama põllusavist ja hiljem loodi Eeva omakorda Aadami ribist.

Kas ei või olla, et Piibli versioon inimese loomisest on tegelikult sama sündmus, aga lihtsustatud kujul.  Ja võibolla Piibel tõesti on ajalooraamat mis on kirjutatud sellises formaadis, et ta oleks olnud vastuvõetav selle aja inimestele.

See muudaks inimese, kes praegu arvab et ta on loodusekroon, hoopis orjarahvaks ja raske oleks prognoosida, mida teeks selline teadmine siis kui see teooria saaks kinnitus.

Fakt on see, et paljud inimese filosoofiad ja elu põhitõed tuleks ümber mõelda, aga paljudele võiks see saada ka hoopis saatuslikuks.

Kindlasti tekib küsimus, miks peaks keegi looma orjarahva mingile juhuslikule planeedile? Ka selle kohta on leitud vähesel määral kirjalikku materjali ja arvatakse, et valitud planeet ei ole sugugi juhuslik. Nimelt sisaldab meie planeet  praegu ja sisaldas ka siis suures koguses kulda.

Kuld kui metall on parim teadaolev elektrijuht ja ükskõik millise kõrgtasemel tehnoloogia arendamiseks oleks see parim valik. Eeldades, et Anunnakid on võimelised läbi viima planeetide ja võimalik et ka galaktikate vahelisi reise, siis peab neil olema meile mõistmatult võimas tehnoloogia mille arendamine ja ehitamine nõuab kulda.

Täpselt analoogsest olukorrast on räägitud ka Columbuse retkede ajastul ameerikas asunud väiksemate asulate kirjutistes, kus nad kummardavad taevast tulnud olendeid ja nende rahustamiseks uputatakse järvedesse tonnide viisi kuld esemeid. Huvitav on aga see, et kuld mis sinna uputati on endiselt kadunud.

Sellel teemal aga pikemalt ei peatu kuna ei ole seotud enam Sumeritega. Võimalik, et kunagi räägin sellest ka täpsemalt.

Lõpetuseks

Tegu on kahtlemata raskesti mõistetava ja usutava teemaga, aga täpselt sama raskesti usutav oleks see, et me oleme kogu galaktikas ja maailmaruumis ainukesed. Kuskil kaugel on kindlasti keegi, kes oskaks vastata kõikidele nendele küsimustele, aga praeguseks peame leppima sellega mida on kirja pannud meie esivanemad mitmeid mileeniumeid tagasi.

Kõige kurvem osa selle juures on aga see, et kui see kõik vastab tõele, siis alates aastast 4000 Ekr on inimkond oma teadmistega käinud ainult allapoole ja tekitab masendust kui mõelda, et inimesed, kes elasid 6000 aastat tagasi teadsid rohkem kui teame meie täna.

Maiade sõnavõtt ehk aasta 2012

Minu käest on korduvalt küsitud, et mida mina arvan aastast 2012 ja sellega seotud Maiade iidsest ennustusest. Vastus on lihtne- palju arvan. Aga sellest täpsemalt rääkimiseks tuleks põgusalt peatuda ka nende ajalool ja uskumustel, sest kõik see on seotud nende oskuse ja võimega ennustada aega.

Just nimelt aega, mitte tulevikku. Ühtlasi leian, et võrreldes teiste sama perioodi tsivilisatsioonidega, on Maiad saanud häbiväärselt vähe tähelepanu  ja seetõttu teen neile väikese promoürituse.

Maiade asukoht ja aeg meie planeedil

Maiade puhul on tegemist tsivilisatsiooniga, mis püsis meie planeedil ligikaudu 3000 aastat, mõnede arvates isegi kuni 700 aastat kauem. Laiemalt levinud arvamus on, et Maiade tsivilisatsioon püsis aastatest 2000 aastat eKr kuni 900 aastat pKr, mil nad teadmata põhjustel hülgasid kõik oma linnad ja inimesed kadusid.

Lahknevus nende eksistentsi kestvuse ümber tekib aastatel umbes 1300 Pkr, kui ühed teadlased väidavad, et sel perioodil samadele aladele elama asunud inimesed olid maiad, kes tulid peale 400 aastast kadumist oma alasid tagasi nõudma, teised nimetavad neid aga asteekideks. 

Maiade arhitektuurne stiilinäide

Maiade arhitektuuri stiilinäide

Alad, millest jutt käib ja mida maiad valitsesid, olid selle aja kohta märkimisväärselt suured. Neile kuulusid praeguse Mehhiko lõunapoolsed alad, Yukatani poolsaar ja lisaks ajasid nad oma juured tervesse Lõuna- Ameerika keskossa.

Seetõttu nimetati neid Mesoameerika valitsejateks. Maiade alad jagunesid kolmeks- Lõuna maiade kõrgalad, Kesk Madalalad ja Põhja Madalalad.

Maiade kardetud kalender

Maiasid võib ühes sumerite ja egiptlastega  pidada meie planeedi kõige esimesteks teadlasteks. Maiade võime mõista ja kasutada matemaatikat, astronoomiat ja füüsikat oli selline, mis kohati teeb kadedaks ka praeguse aja teadlased.

Maiade loodud kalender, millest viimasel ajal on palju juttu olnud, on loodud sellisel tasemel, et see on tuhandeid kordi täpsem, kui meie poolt kasutusel olevad kalendrid tänapäeval.

Selle kalendri täpsus peitub selles, et üks ja sama kinnine süsteem on võimeline pidama päevade järge nii, et see arvestab ka liigaastaid ja päevade erinevusi aastate ja kuude lõikes. Tänapäeva kalendrid luuakse silmas pidades tulevat aastat ja seetõttu sobib see üks kalender ainult üheks järjestikuseks aastaks.

Maiade kalender koosneb kolmest kivikettast, mis on asetatud teineteise sisse nii, et nende liikumine ei saa toimuda teineteisest sõltumatult.

Välimine ehk kõige suurem ketas viitab ühele 365st päevast aastas, keskmine ketas annab ühe kahekümnest nimetusest ja kõige väiksem ketas annab numbri ühest kolmeteistkümneni.

Kaks sisemist ketast, millest ühel on 13 ja teisel 20 sümbolit, moodustavad 260-päevase püha-aasta, mida arvatakse olevat seotud 9 kuuga, mis viitab perioodile, mis kulub eostamisest lapse sünnini, ning ühtlasi oli tegu ka kalendriga, mille järgi elasid tavainimesed, kes kasutasid seda religioossete ja tseremoniaalürituste korraldamiseks.

Just need kolm märki ( päev, nimetus ja number) on need, mida maiad kasutavad mingi kindla sündmuse või perioodi märkimiseks nii tulevikus kui ka minevikus.

See kalender on ehitatud nii, et kõik kolm märki satuvad tagasi ühele joonele korra iga 52 aasta tagant. See tähendab, et iga 52 aasta tagant hakkavad päevad, kuud ja aastad omavahel uuesti klappima ja korduma.

Maiade püramiid

Astmikpüramiid- Maiade kalender pikkade ajavahemike määramiseks

Iidsed maailmavaated

Maiade puhul on tegu tsivilisatsiooniga, kes lisaks sügavalt religioossele taustale, pidas lugu ka ajast. Siiani pole leitud ühtegi teist rahvast või tsivilisatsiooni, kes oleks olnud ajast nii vaimustunud, kui seda olid Maiad. Võiks isegi öelda, et aeg oli neile kinnisidee.

Siin ei ole loomulikult mõeldud seda, et maiad vaatasid pingsalt kella, et kõik asjad õigeks ajaks tehtud saaks, vaid neid paelus hoopis   aeg kui omaette nähtus.

Mina, sina ja ilmselt teisedki tänapäeval elavad inimesed vaatavad aega kui sirgjoonelist liikumist ühe kindla suunaga. Samal ajal maiad vaatasid aega kui tsüklit.

Maiad on veendunud, et aja puhul ei ole tegu sirgjoonelise-, vaid hoopis ringjoonelise liikumisega  ja sellest lähtuvalt hakkab aeg ja selles toimunud sündmused ennast kordama.

Arvatakse, et põhjus miks nad pooldavad aja tsüklilisust on see, et kuna nende taevakehade vaatlustulemused ja kalendri poolt tehtud ennustused nende asendite ja varjutuste kohta järgisid kindlat mustrit, siis peab ka kõik muu käituma sarnaselt sellele. Lühidalt- ajalugu kordab ennast.

Seda, kellel õigus on, ei saa me tõenäoliselt kunagi täpselt teada ja seetõttu tuleb igalühel võtta selles punktis oma seisukoht.

Maiade ennustused praeguse perioodi kohta :

  • Probleemid religioosel tasandil ja nende muutused
  • Riigikordade ja valitsejate kukutamised
  • Sõjad
  • Looduskatastroofid
  • Palju surnuid

Need on väited, mis maiad on ennustanud käesoleva perioodi kohta. Ja see periood lõpeb nüüdseks juba vähem kui ühe aasta pärast. Olgugi, et läbi saab periood, mis on küllaltki negatiivse varjundiga, siis paranemist pole maiade järgi oodata ka järgmise perioodi vältel.

Maide ennustused tuleva perioodi kohta:

  • Igal pool on surma
  • Pool rahvast on näljas, teine pool elab ära
  • Rahvad peavad kokku hoidma ja nägema vaeva ühise eesmärgi nimel

Kui vaadata mõlema perioodi ennustusi, siis on selge, et mõlemad ennustused viitavad meie praegusele olukorrale. Sellest võib järeldada, et kahe perioodi ülemineku ajal mõjutavad meid kahe erineva ajatsükli mõjud.

Kas see kõik on puhas kokkusattumus või tegu on millegi enamaga, seda ei tea kindlalt keegi. Küll aga on kindel see, et kes soovib, leiab hunnikute viisi vastuväiteid, ja kes soovib, leiab sama palju pooltargumente nende sündmuste kirjeldamiseks ja seletamiseks.

Astronoomiline päev

Tulles aga tagasi kuupäeva 21.12.2012 juurde, siis ei ole kahekümne aastane periood, mille järgi maiad ennustasid, ainus mis lõpeb. Samal ajal on lõppemas ka järjekordne astronoomiline päev. Astronoomilise päeva puhul on tegemist ajaperioodiga, mis meie mõistes tähendab ligikaudu 5150 aasta möödumist.

Maiade teadmistele tuginedes on praegu lõppemas viies ja ühtlasi viimane astronoomiline päev, mille kogupikkuseks on ligikaudu 26 000 aastat. See fakt, et viimane päev maiade kalendris läbi saab, ongi see, mis on andnud meediale põhjust rääkida maailmalõpust.

Tegelikult on maiade jaoks tegu ühe järjekordse tsükli lõppemisega ja peale seda algab kõik uuesti algusest. Lisaks sellele, mida väidavad maiad, on see konkreetne kuupäev huvitanud ka astronoome ja füüsikuid üle maailma. Seda kõike eesmärgil teada saada, mis selles päevas nii erilist on.

21.12.2012 on aasta, mil:

  • Meie päikesesüsteemi keskne täht Päike jõuab meie galaktika Milky Way südamesse.
  • Kõik päikesesüsteemi planeedid jõuavad taas kõik ühele tasapinnale.
  • Meie planeet Maa, mis pöörlemisel võbiseb nagu seisma jääv vurr jõuab tagasi algasendisse.
Milky Way galaktika- Selle galaktika keskpunkti jõuame 21.12.2012

Milky Way galaktika- Selle galaktika keskpunkti jõuame 21.12.2012

Kõik need sündmused on sellised, mis saavad toimuda ainult kord iga 26 000 aasta tagant, mis ühtlasi on ka viie astronoomilise päeva kogusumma. Kokkusattumus? Võib-olla, aga maiad, kes selle kalendri koostasid, pidid ilmtingimata teadma midagi enamat, kui teame meie praegu, sest vastasel juhul selliseid ennustusi teha oleks olnud võimatu.

Lõpetuseks

Vastates siis uuesti küsimusele, mida mina arvan aastast 2012 ja maiade ennustusest, siis leian, et inimesed, kes elavad praegusel ajal ja kes elavad ka veel 21.12.2012, saavad kogeda midagi nii haruldast, et keskmiselt ainult üks põlvkond 325st saab seda näha.

Samuti on kindel see, et paljud asjad muutuvad – riigikorrad vahetuvad, religioonid tekivad ja kaovad ning valitsemiskord tehakse ümber. Kindlasti hukkub palju inimesi ja teine sama palju kardab seda, aga see ei ole enam mitte sellepärast, et läheneb kuupäev 21.12.2012, vaid tegu on hoopis inimeste enda arguse ja tegemata jäänud tööga.

Sest maiadki ütlesid, et tuleb aeg, mil inimesed peavad kokku hoidma ja võitlema ühtse eesmärgi nimel. Kui see aeg on nüüd käes, kas siis riigijuhid suudavad rahvad ühendada või tõmbavad nad meid kõiki ühes endaga hukatusse? Seda me ei tea.

Kindel on aga see, et ajaratas maiade kalendris jätkab jahvatamist ja aeg kui selline liigub edasi. Alati.

Toimetas: Katrina Loonurm