Alandlik pöördumine

Tekkis vastu- pandamatu soov tänada Eesti Aerutamis- föderatsiooni juhatust nende mõistva, ja ma ütleks isegi et ennastohverdava otsuse eest. Aitäh! Ammu pole tundnud sellist kergendust ja rahulolu kui praegu. Raske on leida ühtegi teist nii võimast motivatsiooniallikat, kui seda on teadmine, et sinu teenuseid ei vajata enam.

Samas kui juba sellel teemal rääkima hakkasin, siis peaksin ma kindlasti ka vabandama oma labase, vulgaarse ja äärmiselt mõtlematu käitumise eest. Ühesõnaga ma tahan vabandada selle eest, et ma käin (üli)koolis, sest – jumala eest – selline käitumine ei ole ju aktsepteeritav mitte üheski meile mõistetavas ühiskonnas.

Kuna Teie olete juba omalt poolt nii palju teinud, siis ma leian, et ka mina peaksin olema vastutulelikum. Ma luban, et homsest peale ma enam (üli)koolis ei käi, ja hakkan päevapealt profisportlaseks. Oleme ausad, haridus ei oma ju tulevikus mitte vähimalgi määral mingit rolli ja aerutajate toetused on niivõrd suured, et peale OM võitu poleks niikuinii enam iial vaja tööle minna.

Lisaks profisportlase karjäärile on meil ju alati olemas poliitiku karjäär. Sest tõenäoliselt nädal peale spordiga lõpetamist oleksid kõik Eesti erakondade liidrid ukse taga palumas, et ma  nende erakonnaga liituksin. Ja ma olen täiesti kindel, et järgmistel valimistel istuksin ma juba riigikogus koos 100 teise inimesega.

Ajalugu ju näitab, et kõik äärmiselt kõrgelt haritud sportlased, kes seda soovivad, saavad riigikokku. ja kohe südame alt läheb soojaks mõeldes, et sellised mehed (naised ka) seisavad hea selle eest, et meie riigis vastuvõetud seadused ja meie riigieelarve ikka vastaksid kõikidele nõuetele ja tingimustele, mida spordiülikoolis on õpetatud.

Lisaks sellele mõjub hingele kergendavalt ka teadmine, et meie sportlased on 101. inimese hulgas, kellel on õigus hääletada selle poolt või vastu, kas meie vabariigi valitsus ja ministrid on ikka pädevad oma töös või peaks nende suhtes alustama umbusalduse?

Tõenäoliselt peaksin ma siiski hetkeks nüüd aja maha võtma ja uuesti vabandust paluma, sest teema valgus hetkeks natukene liiga laiali. Ma südamest palun Teie andestust!

Tulles tagasi teema juurde, siis tahaksin ma kindlasti ka lisada seda, et ma otsustasin liituda sellise rühmaga, nagu seda on AÜÕ ehk pikemalt siis Anonüümsed Üliõpilased. See rühm pidi väidetavalt olema parim omataoliste hulgas, mis on võimeline igast inimesest välja juurima soovi midagi õppida ja loomulikult ka soovi arendada ennast kui inimest.

Aga sellega ma veel ei piirduks. Kui tohib muidugi Teie aega raisata, siis ma tahaksin lisada, et ma otsusatsin ka pihile minna, sest minu meelest (ma jõudsin sellele järeldusele alles hiljuti) on õppimine (eriti veel ülikoolis) patt. Teatavasti Piiblis on kümme käsku ja ma olen üpris kindel, et originaalis oli ka üheteistkümnes käsk, aga see on tõlgete käigus kaduma läinud. See üheteistkümnes käsk kõlas tõenäoliselt nii- “Inimene, sina iial ei ihalda tarkust ega enda arendamist”.

Olles vähesel määral tegelenud ka ajaloo uurimisega, siis viitavad absoluutselt kõik märgid sellele, (nagu on juhtunud juba kordi ja kordi varajastel aegadel) et spordiülikooli lõpetanud on meie tulevik ja meie juhid, kes aitavad muuta maailma paremaks paigaks.

Ma usun, et minu väga alandlik pöördumine siinmaal lõpeb. Lisaks ehk lõppu veel selle, et mina ja 200m tuleme käsikäes niikuinii ja seda ei peata ei poliitika, onupoeg, tädipoeg, maailmalõpp või kellegi otsus. Nii lihtsalt juba minust lahti ei saa. Punkt.

2 kommentaari

  1. Elagu Eesti Aerutamine !


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s