Fitness (Oh My) Five 2012

Tegin just hiljuti ühe huvitava avastuse, nimelt ei ole ma blogi loomise hetkest ( 8. jaanuar 2012) alates teinud ühtegi postitust, mis oleks otseselt seotud spordiga. Ma leian, et just nüüd oleks õige aeg see viga parandada ja pühapäeval (12. veebruar) toimunud Fitnesse Five annab mulle selleks suurepärase võimaluse.

Kes veel ei tea, siis Fitness Five kujutab endas võistlust, kus põhirõhk on üldkehalisel võimekusel. See tähendab, et võistluse käigus käiakse läbi kõik peamised (populaarsemad) lihasgrupid nagu rind (surumine), biitseps (Z-kangiga küünarvarte kõverdused), jalad (kükk), selg (lõuatõmbed) ja triitseps (rööbaspuudel surumine).

Surumine (60% kehakaalust)

Eelpool mainitud järjekord oli sama, mis võistluselgi. Nagu näha, siis alustasime surumisega, mis läbi aastate on muutunud minu vaieldamatult tugevaimaks küljeks.  Tugev külg või mitte, aga ärevaks tegi selle juures asjaolu, et võistlustel on nõutud väga korralik tehnika. See tähendab, et surumise puhul ei tohtinud olla rinnal põrget, tuharad pidid terve aja maas olema ja üleval pidi käed täiesti sirgu lükkama.

Ehkki enne suruma minekut oli kätes väike värin sees, siis hetkel mil ma kangi kätele tõstsin, sain aru, et siit tuleb palju. Mul oli õigus. Aja piiranguks oli kõikidel aladel 75 sekundit ja selle ajaga õnnestus mul 50 kilogrammist kangi suruda 109 korda. Peale esimest ala tundsin ennast üldvõidu suhtes päris kindlalt, sest edumaa oli kärisenud juba mõnekümne punktiliseks.

Surumine

Biitseps (30% kehakaalust)

Teise alana oli kavas Z- kangiga biitseps. Iseenesest on biitsepsit tehtud jõusaalis korduvalt ja korduvalt, aga jällegi oli komistuskiviks tehniline sooritus, mis pidi olema laitmatu. Biitsepsit tehes pidi selg olema toetatud vastu posti ja terve harjutuse jooksul ei tohtinud see posti küljest lahti tulla. See tähendas ka seda, et isegi kangi alla lastes pidi selga kramplikult vastu posti hoidma ja nii üllatav kui see ka pole, on see raskem kui esialgu tundub.

Läbi valugrimassides nägude ja viimseni piimhapet täis pumbatud biitsepsite õnnestus sealtki noppida soliidne punktisumma. Täpsemalt sai 25 kilogrammise kangiga tehtud 42 kordust, mis andis taaskord küllaltki kindla alavõidu.

Biitseps

Biitsepsi emotsioon

Kükk ( 100% kehakaalust)

Siinkohal langes enesekindlust taaskord nulli lähedale, sest teatavasti aerutajale kui sellisele on jalad ja nendest tulenev kaal pigem koormaks kui õnnistuseks. Just seetõttu ei ole mina oma treeningaastate jooksul teinud ühtegi tõsiseltvõetavat jõutreeningut jalgadele ja loomulikult arvasin, et see saab olema kükkimise juures takistuseks. Eksisin.

Raske on öelda mille pealt see tuli, kas tahtejõu või kartuse ees kaotada, aga 82,5 kilogrammise kangiga tegin 75 sekundi jooksul ei vähem ega rohkem kui 43 kükki. Eriti lõbusaks muutis asjaolu see, et teine koht sellel alal tegi 42 kordust ja kuna eestlasele on kahjurõõm kõige suurem rõõm, siis võttis see minulgi suu naerule.

Üks asi, mis kindlasti oli minu kasuks sellel alal, oli see, et kangiga alla minnes pidi tuharaga ära puutuma sinu all oleva pingi, mis siis vastavalt inimese pikkusele sätiti paika. Ja kuna tegemist oli korraliku ja tugeva pingiga, siis sain kasutada seda enese põrgatamiseks alt tagasi ülesse.

Kükk

Küki emotsioon

Lõuatõmbed

Peale kolmandat ala oli minu edumaa kasvanud juba enam kui 60 punktiliseks ja kui eesmärgiks oleks olnud võtta ainult üldvõit, siis oleks piisanud sellest, kui ma oleksin teinud veel ainult kaks lõuatõmmet. Kuna mul oli aga sadistlik soov auhinnalaud omastada, siis tegin ka järgmised alad korralikult lõpuni. Peale kolmandat ala sätiti minu õnneks võistlejate järjekord nii, et need kellel oli vähem punkte tegid kõigepealt ja need kel rohkem, tegid viimastena.

See andis mulle võimaluse teada täpselt, kui palju keegi oli teinud ja võttis taaskord pinged maha. Lõuatõmbed pidid, nagu kõik teisedki harjutused, olema tehniliselt korralikult sooritatud. Siin jälgiti põhiliselt seda, et alla minnes käed oleks täiesti sirgu, üleval lõug käiks üle kangi ja et kehaga õõtsutama ei hakkaks.

Sedamoodi tegin 30 lõuatõmmet. Tõsi küll, lõuatõmbeid oleksin ma jõudnud kindlasti 10-20 tükki veel teha, aga kuna väsimus hakkas võimust võtma ja enesetunne ei olnud enam kiita, siis ma otsustasin, et hoian natuke tagasi ja valmistun järgmiseks ja ühtlasi viimaseks alaks.

Lõuatõmbed

Triitseps

Viimasele alale minnes oli edumaa kasvanud juba enam kui 70 punktiliseks ja nii enesekindlus kui enesetunne olid selleks ajaks tagasi õiges kohas. Ka seekord asusin võistlustulle viimasena, aga kuna viimase alaga oli eesmärk ennast taaskord läbi tõmmata, siis tegin harjutust täie tõsidusega.

Viimase harjutuse juures loeti kordus tehtuks siis, kui üleval lükkad käed täiesti sirgu ja all lähevad õlad küünarnukkidest allapoole. Sellel harjutusel õnnestus mul lisaks koguda täpselt 50 punkti ( 51 algselt, aga tehniliste puuduste pärast võeti üks kordus maha), mis lõpptulemuseks andis korralikud 274 punkti.

Triitseps

Auhinnad

Ühispilt

Lühike video võistluspäevast

Lõpetuseks

Tegemist oli ühe suurepärase pühapäeva veetmise viisiga, kus üheaegselt sai nautida millegi täiesti uue proovimist ja samaaegselt ka meeldivat võistlusnärvi. Fakt, et sellist asja varem pole teinud annab aga tunda praegugi, sest lihased, mis peaksid olema minu suured sõbrad, käituvad nagu nad ei tahaks mind tundagi.

Valu, mis täidab reie lihaseid ja tuharaid, on selline, mis paneb unustama kõik muud maailma mured, sest selle valu kõrval on need tühised. Hoolimata valust ja minu tagasihoidlikust vingumisest selle üle, teeksin ma võimaluse korral kogu selle võistluse uuesti läbi. Praegugi loodan, et ehk toimub lähiajal veel mõni sarnane üritus, millest oleks võimalus osa võtta, sest ainus kindlalt kaotatud võistlus on võistlus, kus pole käinud!

Fotod: Mihkel Vitsut

Videomaterjal: Vladimir Borissov

Toimetas: Katrina Loonurm

Uudis fitness.ee leheküljel

Fitness.ee foorum

Peatse Fitnessimiseni

Filmid läbi 3D prillide

Tõenäoliselt enamus, kui mitte kõik, meist on näinud filme 3Ds ning ma olen üpris kindel, et esimesel korral pani see meid kõiki imestama selle üle, kui reaalne see kohati tundub. Veel mõni aasta tagasi kurtsid filmiloojad selle üle, et rahvas hakkab kaotama huvi kinode vastu kuna kõiki filme on võimalik interneti teel seaduslikult ( ka ebaseaduslikult) alla laadida.

Kolmanda mõõtme toomine filmidesse tõi aga maailma filmindusse pöörde, mida oodati aastaid. Inimesed hakkasid taaskord huvi tundma filmide vaatamise vastu kinodes, sest seal suudeti pakkuda midagi sellist, millest inimesed olid osanud ainult unistada.

Lisatud kolmas mõõde tekitas võimaluse olla filmile lähemal kui kunagi varem, sest tegevus toodi sõna otseses mõttes saal rahva sekka. Loomulikult tegelikkuses ei ole teadus võimeline 2D objekte ruumiliseks muutma ja seetõttu on appi võetud kavalus. Just sellest, kuidas toimub nende illusioonide tekitamine ja filmimine ma hakkangi rääkima.

Selleks, et mõista olevikku, vaatame minevikku

3D prillid on tegelikult oluliselt vanemad, kui arvata võiks ja kuni tänase postituseni ma ei teadnud isegi, et esimesed 3D prillid ja pildid loobi juba aastal 1853  Wilhelm Rollmann`i poolt. Loomulikult nende kvaliteet ei olnud võrreldav sellega, milleks ollakse suutelised tänapäeval, aga tööpõhimõte on neil tegelikult täpselt sama.

Esimestel prillidel olid punased ja rohelised klaasid, mis aastal 1970 vahetati välja punase ja sinise (cyan) vastu. Töötamise idee seisnes selles, et üks prilliklaasidest oli võimeline läbi laskma ainult punast ja teine rohelist (sinist) valgusf  ja ülejäänud töö tegi ära aju, kes pidi kaks erinevat pilti kokku monteerima.

Kuna ma vanadest prillidest pikemalt rääkida ei soovi ja kuna nende tööpõhimõte on täpselt sama,  mis tänapäeval, siis täpsemalt räägin sellest kõikgest juba järgmistes lõikudes.

Tänapäev ja polarisatsioon

Kogu tänapäeva 3D kinotööstus on üles ehitatud sellisele suurepärasele füüsikalisele nähtusele nagu seda on polarisatsioon. Polarisatsioon omakorda on üle ehitatud aga Albert Einsteini väitele, et valgus ei liigu sirgjooneliselt, vaid tegemist on lainelise liikumisega, mis meenutab sinusoidset graafikut.

Kuna valgus koosneb tohutust arvust lainetest, siis võib sealt leida maapinna suhtes nii horisontaalselt, kui vertikaalselt levivaid laineid. See teadmine andis teadlastele võimaluse hakata neid valguskiiri sorteerima. Selleks kasutatakse keemiliselt töödeldud klaase, mis on võimelised läbi laskma ainult ühes konkreetses suunas liikuvat valgust ja samalajal blokeerides kas täielikult või osaliselt teised laine suunad.

Üks enamlevinud kasutusalasid pindade polariseerimisel on päikeseprillid. See ei kehti küll odavate prillide ega üldjuhul ka  disainerprillide kohta, küll aga kasutatakse seda korralikes spordiprillides, sest need on töödeldud nii, et horisontaalsetelt pindadelt tagasi peegelduv valguskiirgus ei pääseks prillikaasist läbi vähendadest sellega oluliselt võimalust, et päike pimestaks.

Eriti otstarbekad on sellised prillid päiksepaistelistel päevadel veekogude ääres või ka talvel. Sellisel juhul ei lase prillid läbi valgust mis peegeldub tagasi siis vastavalt kas veekogu või lume pinnalt.

Tagasi 3D kinno

Enne seda, kui ma täpsemalt räägin kinos kasutatavate prillide tehnoloogiast, tahaksin ma täpsemalt lahti seletada selle, kuidas 3D filme üldse luuakse.

Inimesele annab võimaluse näha kehasid ruumiliselt see, et neil on kaks silma, mis asuvad küll samal horisontaalil, aga väikese vahega. Tänu sellele näevad inimese kaks silma ühte samat objekti või keha natukene erineva nurga alt ja hiljem toimub ajus kahe pildi ühendamine ja seejärel tajume meie juba nähtavat keha kolmemõõtmelisena.

Täpselt samal põhimõttel toimub ka 3D filmide ülesvõtmine. Kasutatakse kaamerat, millel on kaks ühel horisontaalil asuvat objektiivi ja mis asuvad teineteisest üldjuhul 5-10 cm kaugusel. Kuna mõlemad objektiivid on filminud sama keha erinevate nurkade pealt, siis peaks nüüd sekkuma aju, kes need kaks pilti omavahel ühendada suudab.

Kahjuks aga kaameral endal aju pole ja nüüd peab sekkuma taaskord inimene, kes need kaks erinevat videot taaskord ühendab. Nende kahe pildi ühendamine annab meile täpselt sellise pildi, mida me võime 3D filmi vaadates näha siis, kui meil ei ole peas prille ehk tundub nagu me näeksime kõike topelt.

Siiski on täitmata veel üks oluline punkt. Nimelt on vaja tekitada olukord, kus ühe objektiiviga filmitud video hakkab kiirgama ainult horisontaalset valgust ja teise objektiivi poolt filmitud kaader kiirgab ainult vertikaalset valgust. Nüüd, kui on tagatud see, et ühe nurga alt filmitut näed sa ainult tänu horisontaalsetele ja teise nurga alt filmitut näed ainult tänu vertikaalsetele valguskiirtele on aeg ette panna prillid.

3D prillide tööpõhimõte

Üleval asuv pilt illustreerib suurepäraselt kogu 3D filmi ideed. Kuna filmist kiirgav valgus on jagatud kahesuunaliseks, siis nüüd on prillid võimelised juba sorteerima seda, millist valgust nad läbi lasevad. Nagu ma varem mainisin, siis on klaasid keemiliselt töödeldud nii, et läbi pääseks ainult ühe kindla suunaga valgus.

Nüüd kui meie mõlemad silmad näevad lõpuks kahte erinevat filmi jõuamegi sinnamaale, kus see mis ekraanil toimub uduse ja kahemõõtmelisena, paistab läbi prillide kohati nii reaalne, et tahaks kohe käega katsuda.

Efektsed trikid

3D filmide kõige efektsemad hetked on alati need, kui visatakse midagi otse rahva sekka ja tundub justkui tuleks see päriselt meie poole. Sellise efekti saamiseks ei piisa ainult sellest, et sul on kaks kõrvuti asetsevat objektiivi, mis ühte kujundit erinevate külgede pealt filmiksid.

Tegelikult on objektiivid suunatud kergelt sissepoole, samamoodi nagu seda teevad inimese silmad, kui nad vaatavad mingisse kindlasse punkti.  Selle seletamiseks on hea pilte joonistada ja kuna ma korralike pilte selle kohta internetist ei leidnud, siis ma kasutan oma võrratud joonistamise oskust ja jagan neid pilte.

3D filmitrikk

Üleval oleval pildil on nähtavasti neli kaamerat. Esimene neist ei ole just väga informatiinve ja viitab kõigest sellele, et objektiivid on suunatud natukene keskele poole ja seetõttu nende “pilgud” ristuvad kuskilt maal. Nüüd teise kaamera puhul eeldame, et me tahame tekitada sellist efekti kuidas pall lendab otse kinoekraanilt välja rahva sekka.

Kõigepealt üritame näidata seda, et pall on oma kino 3D formaadis kusagil kaugel, loomulikult selleks tuleb see pall ka kaugele viia nagu on näha ka teise kaameraga joonisel. Asi millele tuleb tähelepanu pöörata on see, et praegusel hetkel parempoole objektiiv filmid vasakpoolset osa pallist ja vasakpoolne objektiiv omakorda parempoolset osa pallist.

Kolmas kaamera. Nüüd kui palli hakatakse viskama, liigub see loomulikult kaamerale lähemale ja mingil hetkel jõuab ta punkti, kus kahe objektiivi vaated ristuvad. Sellel hetkel võid ideeliselt kinos prillid peast ära võtta ja sa näed korraliku kvaliteediga ühekordset pilti kuna kahe objektiivi poolt filmitu on identne.

Neljanda kaamera puhul liigub pall veelgi edasi ja jõuab ristumispunktist mööda. Nüüd kui mäletad, siis teise kaamera puhul filmisid objetiivid palli vastaskülgi, aga nüüd neljanda kaamera juures on olukord muutunud ja parempoolne objektiiv filmib parempoolset osa ja vasakpoolne objektiiv siis vastavalt vasakpoolset palli osa.

Ma usun, et praeguse hetkeni jõudes tundub nagu polegi selle kõige juures mingit trikki ja see on loogiline, et mida lähemale pall tuleb kaamerale, seda lähemale tuleb ta ka kinosaalis vaatajatele. Onju? Mitte just vale, aga nimetame seda siis hoopis pooltõeks.

Selle täpsemaks seletamiseks on mul taaskord varnast võtta üks minu kaunis joonistus, mis peaks olema piisavalt illustratiivne.

3D filmitriki kinosaali pool

Üleval oleval pildil vasakpoolne “kinosaal” näitab seda, mis filmiti kaamera number kaks poolt ehk siis seda osa kuidas anti kehale ruumiline kaugus. Ekraani peal asuvad kaks erineva nurga alt filmitud kaadrit nii, et silmad saavad vaadata suhteliselt otse kuna vasak silm vaatab vasemal olevat pilti ja parem silm siis paremal pool asuvat pilti.

Seetõttu tekib silmavaadete ristumine alles ekraani taga ja meile tundub, et ruumiline keha on tõesti oma kõigi dimensioonidega seal kaugel. Vaadates nüüd parempoolset “kinosaali” siis vastab see sellele kaadrile mida filmis neljas kaamera ehk siis see, kus pall on juba väga kaamera lähedal.

Nüüd vahetusid silmadele nähtavad pooled ära, mis tähendab, et parem silm näeb palli vasakut külge ja vasak silm näeb palli parempoolset külge. Seetõttu ristuvad silmavaated juba küllaltki inimese enda lähedal, mis annabki illusiooni, et pall mida me siin filmisime, on nii võimatult lähedal, et sooviks seda kohe püüdma hakata.

Lõpetuseks

Seekord pean tunnistama, et ma ei oskagi lõpetuseks midagi eriti lisada. Kõik vajalik sai justkui eelnevalt läbi käidud ja ma usun, et järgmine kord kui mõnda 3D filmi näed, siis tead ja oskad hinnata millist vaeva on filmiloojad tegelikult näinud selle kõige loomisel. Seniks aga head ja kolmemõõtmeliste illusioonide rohket päeva/öö jätku!

Siis, kui kõrgem eluvorm avastas Egiptuse

Nüüd leidsin natukene aega selleks, et rääkida lühidalt ka iidsest Egiptuse tsivilisatsioonist. Nagu ma juba ühes varasemas postituses mainisin, siis kuulub Egiptus minu kolme lemmiku hulka ja neist oleks väga palju rääkida. Selleks et vältida teema väga laiali valgumist, siis ma heameelega räägiksin peamiselt sellest osast, mis kompab reaalsuse ja müsteeriumi piire.

Lühidalt Egiptusest

Egiptuse puhul on tegemist tsivilisatsiooniga, mille algusaastateks peetakse ajavahemikku 3200 kuni 3100 aastat eKr ja selline dateering annab neile koha kolme kõige vanema tsivilisatsiooni hulgas, mis meie planeedil on eksisteerinud.

Tegemist oli tsivilisatsiooniga, mis asus Niiluse jõe äärsel alal ja mis suuresti sõltuski just nimelt sellest jõest, mis pakkus neile võimaluse tegeleda ka põllumajandusega. Tegemist oli tsivilisatsiooniga, kes kummardas paljusid jumalaid, aga kellele kõige tähtsam oli päikeejumal Ra.

Müsteerium aastast 1891

Huvitavad asjaolud Egiptuse ja nende teadmiste kohta tulid päevavalgele Sakkaras, mis asub Kairost 40 km kaugusel. Sakkara puhul oli tegu püha matmispaigaga kust võib leida väga paljude erinevate tähtsate inimeste hauakambreid ja sellest lähtuvalt nimetati seda paika siis ja nimetatake ka praegu “Surnute linnaks”.

Kõigist teistest hauakambritest paistab aga silma üks. Tegu on astmikpüramiidiga, mille vanuseks on hinnatud 4000 aastat või isegi enam ja teadaolevalt on see Egiptuse 97st püramiidist vanim. Selle püramiidi juurest kaevas prantsuse arheoloog välja hauakambri, mis kuulus kellelegi omaaja aristokraatidest.

Tegemist oli täiesti tavapärase hauakambriga, mis sisaldas kõike seda, mida ühel inimesel võiks hauataguses elus vaja minna. Lisaks kõikdele teistele esemetele leiti sealt ka puukuju, mis meenutas lindu ja selle kõrval leiti papüürus millel seisis kiri: ” Ma tahan lennata”. Esialgu ei leitud selles midagi sellist, mis paneks kedagi kukalt kratsima ja seetõttu lõpetas see kujuke oma teekonna Kairo muuseumis, kus see pandi kokku kõigi teiste linde meenutavate kujukestega.

Niimoodi seisis see kuju seal muuseumis 70 aastat kuni 1961. aastal egiptoloog, kes hakkas lindude kollektsiooni uurima, leidis midagi huvitavat. Asi oli nimelt selles, et lindu meenutaval kujul olid olemas tänapäeva lennukitele sarnanevad tiivad, mis eesosast, kus üleslükkejõud on suurim, on paksema läbimõõduga ja mida kaugemale minna, seda peenemaks ta muutub.

Egiptuse lind- lennuk

Kui seda võib pidada veel õnnelikus juhuseks ja võibolla meistrimehe käevääratuseks, siis teine ja palju olulisem erinevus tavalisest linnust oli see, et tavalise linnusaba asemel oli seal hoopis tiibadega risti asetsev kiil. Samasugune nagu seda on lennukitel mis aitab tagada stabiilsust horisontaalsel suunal.

Lähtudes eeldusest, et võibolla oli tegu tõesti iidsete egiptlaste lennuki mudeliga, otsustasid aerodünaamika eksperdid luua sellest kujukeset viis korda suurema mudeli ja katsetada seda õhutunnelis. Tulemused olid aga oodatust paremad. Vähe sellest, et katsed näitasid selle mudelid võimet lennata, leiti ka seda, et aerodünaamiliselt võttes on tegu kõrgetasemelise purilennukiga isegi tänapäeva mõistes.

Tõsi, leiti ka üks viga. Tänapäeva lennukitel on lisaks kiilule ka sellega risti olev stabiliseeriv tiib, mis peaks tekitama tõstejõu lennuki tagaosale ja ühtlasi aitama hoida lennukit vertikaalsuunas stabiilsemana, aga sellel mudelil see puudus. Selle probleemi ilmnedes hakati täpsemalt uurima, kujukese saba ja leiti, et sealt on üks detail lahti murdunud.

Eeldatakse, et tegu ongi selle puuduoleva lüliga, mis selle lennuki ka päriselt lendu tõstaks. Peale selle järelduse tegemist lisati sama detail ka suurendatud mudelile ja tehti uued katsed, mis näitasid lennuki aerodünaamikat veelgi paremast küljest. Lisaks tuulekanalile kasutati ka arvutiprogrammi, mis samuti kinnitas fakti, et see lennukilaadne objekt on enam kui lennukõlbulik.

Loomulikult tekib aga üks probleem. Kuidas saada purilennuk õhku?  Tänapäeval kasutatakse purilennuki lendu saamiseks tavaliselt teist lennukit, mis õige kõrguse saavutamisel haagib ennast purilennukist lahti ja läheb oma teed. Samuti kasutatakse madalamate lendude korraldamiseks benjihüppe nööre, mis ühest otsast on seotud lennuki külge ja teisest otsast venitatakse pingule.

Just midagi sarnast benji nööri trikile võidi kasutada ka iidses Egiptuses. Egiptoloogid on pakkunud välja, et purilennuki lendu saatmiseks kasutati katapuldile sarnast süsteemi, kus suurt raskust kasutati lennukile kiirenduse andmiseks.

Rooma katapult- sarnane süsteem, mida võidi kasutada lennukite lendu saatmisel

Selle teooria juures leian, et ei oma erilist tähtust isegi kuidas see masin taevasse saadi, aga palju suurem müsteerium on see, kuidas võisid enam kui 4000 aastat tagasi inimesed meisterdada sellisel tasemel mudeleid ja ehk siis ka elusuuruses lennumasinaid.

Naiivne oleks uskuda, et tegu on puhta juhusega, sest tõenäosus ilma mingite teadmisteta ehitada valmis objekt, mis oli võimeline täitma inimeste kauaoodatud soovi lennata, on olematu. Nad pidid teadma midagi, mida tänapäeva inimesed õppisid alles sada aastat tagasi, aga kust nemad seda teadsid. Kas on ehk võimalik, et tulnukad sekkusid inimeste arengule vahele ja jagasid neile oma teadmisi?

Egiptus ei ole ainus koht, kust on leitud lennukimudeleid. Veelgi huvitavamaid leide on ameerika mandrilt, kus on leitud kujukesi, mis sarnanevad hirmuäratavalt tänapäeva hävituslennukitele ja samas ka kujukesi, mis sarnanevad veelgi enam tänapäeva astronautidele. Nendest ma aga pikemalt ei räägiks kuna see ei puutu enam Egiptusesse.

Astronaut

Püramiid- hauakamber või midagi enamat?

Egiptuse kõige suurem ja tuntum püramiid on kahtlemata Giza ( aka Cheopsi püramiid) püramiid, mis asub Giza platool koos kahe natukene väiksema püramiidiga. Üldlevinud ja ühtlasi ka tõendatud põhjendus püramiididele on see, et neid kasutati vaaraode hauakambritena. Mainstream arheoloogid väidavad siiani, et ka Giza püramiidi puhul on tegu hauakambriga, aga põhjuseid selles kahtlemises on enam kui küll.

Kui Giza püramiidi esmakordselt avati, oli tegu täielikult isoleeritud ehitisega, mis välistas võimaluse, et see on hauarüüstajate poolt tühjendatud. Ometi ei leitud püramiidist mitte ühtegi jälge sellest, et seda oleks kasutatud hauakambrina. Aastal 2002 kasutasid insenerid ja arheoloogid robotit, et saata see läbi ventilatsioonišahti ja näha kuhu see viib. Peale 65 meetri läbimist jõuti aga kivitahvlini, mis blokeeris edasist teekonda.

Sellest tahvlit puuriti auk, läbi mille võis näha väikest pimedat ruumi, mille teises otsas oli järjekordne kivitahvliga blokeeritud ava. Ruumi, kuhu see šaht viis, nimetatakse kuninganna kambriks. Huvitav selle ruumi juures oli see, et seinad, lagi ja ka põrand olid kõik kaetud soolaga.

Sool seintel andis aga idee, mis võib esmapilgul tunduda sürreaalne. Üks võimalus soola saamiseks on näiteks see, kui segada omavahel kokku lahjendatud soolhape ja hüdreeritud tsink. Sellest lähtudes hakati mõtlema sellele, et võibolla ventilatsioonišahtid ei ole sugugi õhu liikumise tagamiseks vaid võibolla on nende avade puhul tegemist hoopis kanalitega, läbi millede valati  ühte lahjendatud soolhapet ja teise hüdreeritud tsinki.

Nüüd, kui need alla jõudes kuningannakambris kokku saavad hakkab eralduma puhast vesinikku. Vesiniku puhul on tegemist võimsaima teadaoleva energiaallikaga universumis, mida kasutatakse näiteks kosmoserakettide stardimootorites ja kunagi kasutati ka tsepelinides.

Teooria järgi töötas süsteem nii, et peale ainete segunemist ja omavahel reageerimist hakkas eralduma suures koguses vesiniku, selle käigus hakkas temperatuur tõusma ja vesinik liikus mööda šahte edasi ülemisse kuningakambrisse. Kõrgel temperatuuril hakkab vesinik eraldama mikrolaineid ja seda saab juba nimetada kasulikuks energiaks.  Edasi liikusid mikrolained läbi ülemise kambri šahte pidi välja.

Püramiid kui powerplant

Selliselt võis püramiidis toimuda energia ( mikrolainete) eraldumine aastaid, kui mitte isegi aastasadu. Eeldades, et see teooria vastab tõele, siis saab Giza püramiidi nimetada kõige esimeseks “elektrijaamaks”. Kindlasti tekib küsimus, miks peaks keegi tootma energiat ja suunama seda tühja taeva poole. Aga võibolla sellepärast, et sel ajal ei olnud taevas nii tühi kui ta on praegu.

Välja on pakutud, et kuna paljud sündmused ja anomaaliad inimese arengus ja tema saavutustes paistavad olevat seotud mõne kõrgema eluvormi mõjutustega, siis võisid need samad eluvormid ka seda energiat vajada. Eeldades, et kõik maavälist päritolu külalised peaksid kosmoselendudeks kasutama võimsaid sõiduvahendeid nagu meiegi ja võimalik, et just selle või mitme sellise laeva energia taastamiseks võidi seda eralduvat energiat kasutada.

Tõenäoliselt ei saa me kunagi teada, kas keegi istus Maa orbiidil ja laadis oma energiavarusid või mitte, aga erinevate teooriate sidumine muudab selle võimaluse ainult loogilisemaks.

Ehitustehnoloogiline pool

Õnneks enne lõpetamist meenus mulle see, et pole jõudnud veel rääkinud püramiidi ehitamisega seotud probleemidest. Praeguseks on välja pakutud mitmeid erinevaid viise, kuidas võidi ehitada. Enam levinud on see, et tuhanded inimesed vedasid kiviplokke mööda palkteid ja liivast ehitatud platvorme. Lisaks on pakutud, et kivid lõhuti ja hiljem valati vormi nagu tehakse tänapäeval betooniga. Kolmas variant, mis on pakutud on selline, kus kasutati hiiglaslikke tuulelohesid, mis aitasid vedada ja tõsta ehituseks vajalikke kive.

Tegelikult neid variante on veel, aga hetkel rohkem ei meenu. Kõikide nende teooriate juures on üks suur puudus, nimelt puht inimjõuga ei ole neist ükski võimalik. Püramiidi ehitamiseks kasutati kive, mis kaalusid kohati enam kui 100 tonni ja need olid valmistatud graniidist. Kõige lähem koht graniidi hankimiseks asus aga mööda Niilust 600km ülesvoolu.

Lisaks materjali transpordile tekib küsimusi ka selles, kuidas võis olla 4500 aastat tagasi võimalik see, et kivid mida ehituses kasutati olid niivõrd täiusliku kujuga. Püramiidi sisemised seinad on ehitatud sellise täpsusega, et tänapäeva masinatega on sellise täiuslikkuse saavutamine keeruline ja väga aega nõudev või isegi kohati võimatu.

Vastuse otsimisel on aga välja jäetud võimalus, mida egiptlased tuhandeid aastaid tagasi ise olid kirja pannud. Kirjutistest on leitud viiteid ja pilte sellele, et ehitajad kasutasid kivide liigutamiseks mingisugust valget pulbrit, mis oli võimeline muutma keha kaaluta olekusse ning selle juhtimiseks võidi kasutada mõnda laserrelva taolist eset.

Giza platoo

Samamoodi on leitud vihjeid, et materjali töötlemiseks ei kasutatud mitte haamreid ja meisleid vaid hoopis suure läbimõõduga teemantsaage. Saed kui sellised ei olnud aga sellel ajal veel kasutusel nii et kui tegu võis tõesti olla järjekordse tulnukate sekkumisega meie eludesse, siis võib juhtuda, et püramiidi ehitamine on oluliselt lihtsam, kui seda arvata võiks.

Lõpetuseks

Tänapäeval, kus arvatakse et teadus suudab kõike tõestada, tunduvad sellised teooriad väga ulmelised, aga kahjuks või õnneks on teadus selles valdkonnas ennast ammendamas ja oodata, et sealt tuleb seletus kõigele mis toimus Egiptuses 4500 aastat tagasi on lootusetu.

On viimane aeg võtta ette see, mis inimesed tuhandeid aastaid tagasi ise on kirja pannud ja hakata sellele enam tähelepanu pöörama, sest tõenäoliselt on kõik vastused seal juba kirjas, aga meie lihtsalt ei näe seda veel.