Filmid läbi 3D prillide

Tõenäoliselt enamus, kui mitte kõik, meist on näinud filme 3Ds ning ma olen üpris kindel, et esimesel korral pani see meid kõiki imestama selle üle, kui reaalne see kohati tundub. Veel mõni aasta tagasi kurtsid filmiloojad selle üle, et rahvas hakkab kaotama huvi kinode vastu kuna kõiki filme on võimalik interneti teel seaduslikult ( ka ebaseaduslikult) alla laadida.

Kolmanda mõõtme toomine filmidesse tõi aga maailma filmindusse pöörde, mida oodati aastaid. Inimesed hakkasid taaskord huvi tundma filmide vaatamise vastu kinodes, sest seal suudeti pakkuda midagi sellist, millest inimesed olid osanud ainult unistada.

Lisatud kolmas mõõde tekitas võimaluse olla filmile lähemal kui kunagi varem, sest tegevus toodi sõna otseses mõttes saal rahva sekka. Loomulikult tegelikkuses ei ole teadus võimeline 2D objekte ruumiliseks muutma ja seetõttu on appi võetud kavalus. Just sellest, kuidas toimub nende illusioonide tekitamine ja filmimine ma hakkangi rääkima.

Selleks, et mõista olevikku, vaatame minevikku

3D prillid on tegelikult oluliselt vanemad, kui arvata võiks ja kuni tänase postituseni ma ei teadnud isegi, et esimesed 3D prillid ja pildid loobi juba aastal 1853  Wilhelm Rollmann`i poolt. Loomulikult nende kvaliteet ei olnud võrreldav sellega, milleks ollakse suutelised tänapäeval, aga tööpõhimõte on neil tegelikult täpselt sama.

Esimestel prillidel olid punased ja rohelised klaasid, mis aastal 1970 vahetati välja punase ja sinise (cyan) vastu. Töötamise idee seisnes selles, et üks prilliklaasidest oli võimeline läbi laskma ainult punast ja teine rohelist (sinist) valgusf  ja ülejäänud töö tegi ära aju, kes pidi kaks erinevat pilti kokku monteerima.

Kuna ma vanadest prillidest pikemalt rääkida ei soovi ja kuna nende tööpõhimõte on täpselt sama,  mis tänapäeval, siis täpsemalt räägin sellest kõikgest juba järgmistes lõikudes.

Tänapäev ja polarisatsioon

Kogu tänapäeva 3D kinotööstus on üles ehitatud sellisele suurepärasele füüsikalisele nähtusele nagu seda on polarisatsioon. Polarisatsioon omakorda on üle ehitatud aga Albert Einsteini väitele, et valgus ei liigu sirgjooneliselt, vaid tegemist on lainelise liikumisega, mis meenutab sinusoidset graafikut.

Kuna valgus koosneb tohutust arvust lainetest, siis võib sealt leida maapinna suhtes nii horisontaalselt, kui vertikaalselt levivaid laineid. See teadmine andis teadlastele võimaluse hakata neid valguskiiri sorteerima. Selleks kasutatakse keemiliselt töödeldud klaase, mis on võimelised läbi laskma ainult ühes konkreetses suunas liikuvat valgust ja samalajal blokeerides kas täielikult või osaliselt teised laine suunad.

Üks enamlevinud kasutusalasid pindade polariseerimisel on päikeseprillid. See ei kehti küll odavate prillide ega üldjuhul ka  disainerprillide kohta, küll aga kasutatakse seda korralikes spordiprillides, sest need on töödeldud nii, et horisontaalsetelt pindadelt tagasi peegelduv valguskiirgus ei pääseks prillikaasist läbi vähendadest sellega oluliselt võimalust, et päike pimestaks.

Eriti otstarbekad on sellised prillid päiksepaistelistel päevadel veekogude ääres või ka talvel. Sellisel juhul ei lase prillid läbi valgust mis peegeldub tagasi siis vastavalt kas veekogu või lume pinnalt.

Tagasi 3D kinno

Enne seda, kui ma täpsemalt räägin kinos kasutatavate prillide tehnoloogiast, tahaksin ma täpsemalt lahti seletada selle, kuidas 3D filme üldse luuakse.

Inimesele annab võimaluse näha kehasid ruumiliselt see, et neil on kaks silma, mis asuvad küll samal horisontaalil, aga väikese vahega. Tänu sellele näevad inimese kaks silma ühte samat objekti või keha natukene erineva nurga alt ja hiljem toimub ajus kahe pildi ühendamine ja seejärel tajume meie juba nähtavat keha kolmemõõtmelisena.

Täpselt samal põhimõttel toimub ka 3D filmide ülesvõtmine. Kasutatakse kaamerat, millel on kaks ühel horisontaalil asuvat objektiivi ja mis asuvad teineteisest üldjuhul 5-10 cm kaugusel. Kuna mõlemad objektiivid on filminud sama keha erinevate nurkade pealt, siis peaks nüüd sekkuma aju, kes need kaks pilti omavahel ühendada suudab.

Kahjuks aga kaameral endal aju pole ja nüüd peab sekkuma taaskord inimene, kes need kaks erinevat videot taaskord ühendab. Nende kahe pildi ühendamine annab meile täpselt sellise pildi, mida me võime 3D filmi vaadates näha siis, kui meil ei ole peas prille ehk tundub nagu me näeksime kõike topelt.

Siiski on täitmata veel üks oluline punkt. Nimelt on vaja tekitada olukord, kus ühe objektiiviga filmitud video hakkab kiirgama ainult horisontaalset valgust ja teise objektiivi poolt filmitud kaader kiirgab ainult vertikaalset valgust. Nüüd, kui on tagatud see, et ühe nurga alt filmitut näed sa ainult tänu horisontaalsetele ja teise nurga alt filmitut näed ainult tänu vertikaalsetele valguskiirtele on aeg ette panna prillid.

3D prillide tööpõhimõte

3D prillide tööpõhimõte

Üleval asuv pilt illustreerib suurepäraselt kogu 3D filmi ideed. Kuna filmist kiirgav valgus on jagatud kahesuunaliseks, siis nüüd on prillid võimelised juba sorteerima seda, millist valgust nad läbi lasevad. Nagu ma varem mainisin, siis on klaasid keemiliselt töödeldud nii, et läbi pääseks ainult ühe kindla suunaga valgus.

Nüüd kui meie mõlemad silmad näevad lõpuks kahte erinevat filmi jõuamegi sinnamaale, kus see mis ekraanil toimub uduse ja kahemõõtmelisena, paistab läbi prillide kohati nii reaalne, et tahaks kohe käega katsuda.

Efektsed trikid

3D filmide kõige efektsemad hetked on alati need, kui visatakse midagi otse rahva sekka ja tundub justkui tuleks see päriselt meie poole. Sellise efekti saamiseks ei piisa ainult sellest, et sul on kaks kõrvuti asetsevat objektiivi, mis ühte kujundit erinevate külgede pealt filmiksid.

Tegelikult on objektiivid suunatud kergelt sissepoole, samamoodi nagu seda teevad inimese silmad, kui nad vaatavad mingisse kindlasse punkti.  Selle seletamiseks on hea pilte joonistada ja kuna ma korralike pilte selle kohta internetist ei leidnud, siis ma kasutan oma võrratud joonistamise oskust ja jagan neid pilte.

3D filmitrikk

3D filmitrikk

Üleval oleval pildil on nähtavasti neli kaamerat. Esimene neist ei ole just väga informatiinve ja viitab kõigest sellele, et objektiivid on suunatud natukene keskele poole ja seetõttu nende “pilgud” ristuvad kuskilt maal. Nüüd teise kaamera puhul eeldame, et me tahame tekitada sellist efekti kuidas pall lendab otse kinoekraanilt välja rahva sekka.

Kõigepealt üritame näidata seda, et pall on oma kino 3D formaadis kusagil kaugel, loomulikult selleks tuleb see pall ka kaugele viia nagu on näha ka teise kaameraga joonisel. Asi millele tuleb tähelepanu pöörata on see, et praegusel hetkel parempoole objektiiv filmid vasakpoolset osa pallist ja vasakpoolne objektiiv omakorda parempoolset osa pallist.

Kolmas kaamera. Nüüd kui palli hakatakse viskama, liigub see loomulikult kaamerale lähemale ja mingil hetkel jõuab ta punkti, kus kahe objektiivi vaated ristuvad. Sellel hetkel võid ideeliselt kinos prillid peast ära võtta ja sa näed korraliku kvaliteediga ühekordset pilti kuna kahe objektiivi poolt filmitu on identne.

Neljanda kaamera puhul liigub pall veelgi edasi ja jõuab ristumispunktist mööda. Nüüd kui mäletad, siis teise kaamera puhul filmisid objetiivid palli vastaskülgi, aga nüüd neljanda kaamera juures on olukord muutunud ja parempoolne objektiiv filmib parempoolset osa ja vasakpoolne objektiiv siis vastavalt vasakpoolset palli osa.

Ma usun, et praeguse hetkeni jõudes tundub nagu polegi selle kõige juures mingit trikki ja see on loogiline, et mida lähemale pall tuleb kaamerale, seda lähemale tuleb ta ka kinosaalis vaatajatele. Onju? Mitte just vale, aga nimetame seda siis hoopis pooltõeks.

Selle täpsemaks seletamiseks on mul taaskord varnast võtta üks minu kaunis joonistus, mis peaks olema piisavalt illustratiivne.

3D filmitriki kinosaali pool

3D filmitriki kinosaali pool

Üleval oleval pildil vasakpoolne “kinosaal” näitab seda, mis filmiti kaamera number kaks poolt ehk siis seda osa kuidas anti kehale ruumiline kaugus. Ekraani peal asuvad kaks erineva nurga alt filmitud kaadrit nii, et silmad saavad vaadata suhteliselt otse kuna vasak silm vaatab vasemal olevat pilti ja parem silm siis paremal pool asuvat pilti.

Seetõttu tekib silmavaadete ristumine alles ekraani taga ja meile tundub, et ruumiline keha on tõesti oma kõigi dimensioonidega seal kaugel. Vaadates nüüd parempoolset “kinosaali” siis vastab see sellele kaadrile mida filmis neljas kaamera ehk siis see, kus pall on juba väga kaamera lähedal.

Nüüd vahetusid silmadele nähtavad pooled ära, mis tähendab, et parem silm näeb palli vasakut külge ja vasak silm näeb palli parempoolset külge. Seetõttu ristuvad silmavaated juba küllaltki inimese enda lähedal, mis annabki illusiooni, et pall mida me siin filmisime, on nii võimatult lähedal, et sooviks seda kohe püüdma hakata.

Lõpetuseks

Seekord pean tunnistama, et ma ei oskagi lõpetuseks midagi eriti lisada. Kõik vajalik sai justkui eelnevalt läbi käidud ja ma usun, et järgmine kord kui mõnda 3D filmi näed, siis tead ja oskad hinnata millist vaeva on filmiloojad tegelikult näinud selle kõige loomisel. Seniks aga head ja kolmemõõtmeliste illusioonide rohket päeva/öö jätku!

1 kommentaar

  1. obviously like your web site but you need to check the spelling on quite
    a few of your posts. Many of them are rife with spelling issues and
    I find it very bothersome to tell the truth nevertheless I’ll surely come back
    again.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s