Peale Athletic Fitnessi ja kulturismi

Praeguseks hetkeks on minu lavadebüüdist möödunud natukene rohkem kui 6 päeva ja nüüd ma olen ehk võimeline tegema ka väikese kokkuvõtte sellest, millega me lõppude lõpuks seal ikkagi hakkama saime. Tehtud, nähtud ja kogetud sai palju uut ja huvitavat, millest enne ei osanud midagi arvata ega mõelda. Loomulikult ei ole ka vahepealset viite päeva raisatud puhkamisele ega niisama aja raiskamisele, vaid jätkuvalt käivad ettevalmistused tulevateks võistlusteks. Millisteks? Sellest varsti.

Atheltic Fitness

Laupäev 7. aprill oli siis päev mil toimusid kauaoodatud võistlused, mille ettevalmistused said alguse enam kui 6 nädalat tagasi. Selle kuue nädala jooksul sai korduval ja ilmselt isegi liiga palju mõeldud sellele, kas mõte osaleda sellisel võistlusel, mis aerutajatele niivõrd kauge, on ikka õige.

Praeguseks on vastus kindel. Jah. Niivõrd imelik, kui see ka ei tundu, siis ülemäärast võistlusnärvi kui sellist ei tekkinud hetkekski. Võistlusel, kus 2/3 lõpptulemusest moodustavad alad, millega on põgusalt ennegi kokku puututud ei tohikski olla ju midagi liiga uut ja vastuvõetamatut. Aga. Alati on kuskil aga ja seda ka seekord.

Teatavasti, nagu ma eelmises postituses ka mainisin, siis Athletic Fitnessi esimene voor on jõuvoor, mis sisaldab lõuatõmbeid ja triitsepsi surumist. Peaks nagu kõik sobima, aga pettumus oli kiire tulema. Lõuatõmbed, mida kirja läks kõikest 25, olid ilmselgelt ülemõistuse… halvad.

Tõsi, tegelikult sai tehtud siiski 31 kordust ( kui ma õigesti mäletan), aga kohtunikele minu tehnika ei olnud ülemäära vastuvõetav ja seetõttu võeti nii mõnigi kordus maha. Ükskõik kui rahulolematu ma oma tulemusega ka olin, ma siiski võitsin oma kategooria ja seetõttu elasin selle hetkelise psüholoogilise languse üle.

Lohutuseks jäi see, et tulemas on veel järgminegi ala, milles peaksin olema samuti üpris tugev. Just sellele tugevusele lootma jäädes soovisin ma teha triitsepsi surumises tulemuse, mis teeks silmad ette ka kõvematele Atleticutele väljaspool Eestit. Aga mida ei tulnud on tulemus.

Need, kes võistlusi vaatamas olid, võisid peale  51 kordust millest ära loeti 46, näha minu näos kõike muud kui emotisooni skaala pluss poolel. Pettumusele järgnes pettumus, mis tekitas soovi asi seal samas pooleli jätta, aga võitleja hing seda ei lubanud. Sellelt alalt saadud teine koht jättis peale esimest vooru mind jagama esimest ja teist kohta.

Füüsilise võimekuse aladest oli järgi jäänud veel üks. Sõudmine. Sõudeergomeetrite peal sooja tegemas olin ma üks esimeste seas, sest soov jõusaalist põgeneda võttis võimust kiiresti. Põgenesin kaotuse eest. Ehki selleks hetkeks vaimselt väsinud, suutsin ma ennast sõidu ajaks koguda ja sealt õnnestus võtta oma.

Ajaga 3.11 läbitud 1000m andis kindla võidu järgnevate lõpetajate ees. Vähemalt selle ala võit tekitas kerge enesekindluse tõusu, aga see oli hetkeline.

Tagasi grimmima

Peale ergomeetrit tuli kohendada ka grimmi, mis peale kahte higistamisvooru oli kõike muud kui ilus ühtlane pruun jume. Üle keha ja näo jooksid randid, mis ei paistnud just kõige atraktiivsemad. Nende “iluvigade” parandamiseks võtsid abimehed/ naised taaskord kätte värvirullid, mida kasutati ka päev enne võistlusi esimese grimmikihi peale kandmiseks, ja võõpasid meid uuesti üle nagu maalrid seina.

Õnneks parandamine ei nõua palju aega, sest lavaleminekuni olid jäänud loetud minutid. Just nimelt lavale. Nüüd oli siis käes see aeg, kus tuli meelde tuletada kõik see, mida viimased kuus nädalat poseerimisel oli õpitud. Tagumine õlg üles, esimene õlg alla, parem õlg alla, jalad ja tuharad pingesse, tee nägu, et sul pole üldse raske ja sa naudid seda. Just sellised olid viimased mõtted enne lavale minekut.

See, kas kõik need punktid mida ma meeles üritasin pidada ka õigesti eksponeeritud said jääb igaühe ( ja loomulikult kohtunike) otsustada, aga ühte ma võin öelda. Ma tõesti nautisin seda. Päriselt. Ma ei oska muidugi öelda, kas see välja paistis või mitte, sest mul oli tükk tööd oma asendite paika sättimisega, aga hoolimata pooside õnnestumisest või ebaõnnestumisest, mul oli seal hea olla.

Ei oska isegi öelda, kas see mida ma laval nautisin oli tähelepanu või esinemisevajaduse rahuldamine, aga selle juures oli midagi sellist, mis paelus.

Lisaks lava nautimisele tuli meil siiski seal ka võistelda. Kui neli veerandpööret olid tehtud, jäi asi juba kohtunike otsustada ja me võisime hetkeks lavalt lahkuda. Lavale naasime aga õigepea, sest nii Body Fitnessi, Bikini Fitnessi kui ka Athletis Fitnessi autasustamine toimus koos ja selleks kutsuti meid kõiki taaskord lavale.

Peale ebaõnnestunud võistluspäeva algust läks asi järjekindlalt paremuse poole. Kehavoorust saadud punktid olid piisavad selleks, et kokkuvõttes siiski jõuda esimesel kohale. Kõigile osalejatele olid auhindaks väikesed karikad ja esikolmikule lisaks ka toidulisandid ja diplomid.

Atheltic Fitness tehtud, nüüd kulturismi juurde.

Kulturism ( Algajad juuniorid -80kg )

Seoses lavalemineku kategooriate järjekorra muutmisega võistluse käigus ei jäänud kuigi palju aega peale AFi puhata. Seetõttu sai kohe hakatud grimmi parandama, mis seekord nõudis juba suuremat ettevalmistust. Praktiliselt terve keha sai jällegi üle käidud, et higistamisega laiali läinud grimm näeks välja piisavalt viisakas selleks, et laval väga häbi ei peaks tundma.

Vähe sellest, et kulturism nõuab pidevat grimmi parandamist, tuli enne lavale minekut ennast ka veidike läikima lüüa. Õlitamisprotsess oli jällegi väga uudne kogemus ja tuleb tunnistada, et ka päris naljakas. Kui me lõpuks läikisime nagu pühademunad, siis oli aeg lihaseid täis pumpama hakata.

Ma ei julge küll pead anda, aga ma olen üpris kindel, et ma alustasin liialt vara, sest lõpuks tegin ma erinevaid harjutusi ja seeriaid nii palju nagu ma teen tavalise jõusaali treeningpäeva jooksul. Käed ja selg, mis seal suurema osa koormusest said olid minuga samat meelt, sest kui nad oskaksid rääkida, siis ei oleks sealt minu suunas tulnud ühtegi viisakat sõna.

Natukene enne lavale minekut kasutatakse veel ühte nippi millest ma polnud eelnevalt kuulnudki. Nimelt lonks konjakit ja kohvi selleks, et veresooned paremini nähtavale tuleks. Ka see ilmselt minul ei töödanud, sest mina ei märganud mingit erinevust. Võimalik, et teised siiski märkasid.

Aga rohkem midagi huvitavat enne laval minekut ei olegi rääkida. Lava oli aga taaskord sama nauditav ja mis eelnevalt mainimata unustasin, siis ka äärmiselt palav. Miks nauditav sellest on räägitud, aga palav oli seetõttu, et kaheksa prožektorit, mis laval esinejaid valgustasid olid äärmiselt kuumad ja ühtlasi olid need ka väga lähedal.

Kulturismis koosnes lava kahest voorust- kohustuslikud poosid ja vabakava. Kohustuslike pooside ajal olid kõik algajad juuniorid korraga laval ja algas pooside võidunäitamine. Kohutav on see, kui raske on pähe jätta viisakas nägu ja mitte manada pähe valugrimasse, mis sel hetkel tunduvad nii loomulikud.

Terve keha pingutamine kaheksa kohustusliku poosi vältel on raskem kui oleks eales osanud arvata. Kindlasti osa raskusest saab panna ka kogemuste puuduse süüks, sest kohati saab lihaseid üle pingutatu, mis lõpptulemusena paistab kehvem välja kui natukene kergem poos paistaks.

Iseenesest julgen poseerimise osaga enamvähem rahule jääda. Oli hetki mida ma tean, et oleks võinud teisiti teha, aga ju see ei olnud see päev mil kõik õnnestub.

Siiani polnud lavahirmust märkigi, aga pean tunnistama, et peale kohustuslikke poose lavataga vabakava esitamise järjekorras oodates, tekkis küll kerge sabin sisse. See kord oli sabin aga ajutine ja kui ma lavale sain oli kõik jälle korras. Põlvitasin lava keskele seljaga rahva poole, kummardusin kergelt ette, toetasin käed põlvedele ja ootasin. Ootasin muusikat. Ikka ootasin.

Lõpuks ta algas. Võimsa algusega muusika filmist 300, mille järgi minu vabakava sai tehtud, kostis üle lava ja üle saali ning sel hetkel alustasin ma oma kavaga. Hetkekski ei tekkinud olukorda, kus ma oleks kartnud kas pooside või rütmis sassiminekut. Ma tundsin ennast kindlalt nagu see oleks üks järjekordne paljudest möödunud võistlustest.

Loomulikult tekitas kerge segaduse hetke see, kui muusika enne viimast poosi kinni pandi, aga pole viga. Küll kerges meeltesegaduses aga hoolimata sellest sai kava viidud lõpuni umbes täpselt nii, nagu ta oli alguses planeeritud. Nüüd on vähemalt selge see, et kui öeldakse  vabakava pikkuseks üks minut, siis ei tasu seda teha 10 seki pikemaks. Vastasel juhul juhtub nii nagu juhtus minul.

Kuna ma oma kategoorias (-80kg) olin ainus võistleja, siis loomulikult anti mulle esikoha puhul kätte auhinnad, mis loomult olid samad mis Athletic Fitnessi.

Lõpetuseks

Nii hästi või halvasti kui ma oskan, aga lühidalt peaks olema siin kõik mis ma möödunud ürituse kohta rääkida soovisin. Nagu ilmselt aru võis saada, siis oli tegemist minu jaoks ühe meeldejääva üritusega. Meeldejääv nii oma äparduste kui õnnestumist ja segadushetkedega.

Hoolimata paljudest asjadest, mis läksid veidi valesti, tahan ma igaljuhul lavale minna veelkord, aga siis juba vormiga mis oleks märgatavalt võimsam kui ta on hetkel. Kuna ettevalmistused kulturismiks nõuavad teistsugust tööd kui aerutamises vajalik on, siis pean esialgu seda edasi lükkama.

See aga ei tähenda, et ma järgmisel laupeäval ( 21. aprill) Tallinnas Eesti Karikavõistlustel Atheltic Fitnessis ei osaleks. Sellest aga pikemalt peale võistlust.

Suur aitäh ka inimestele, kes tegid võimalikuks sellisel võistlusel osalemise ja kes aitasid meid nii ettevalmistustel kui ka võistluspäeval. Suured tänud Silvarile, Estale ja Laurale!

Ennast korrates ütleksin, et tegemist oli kogemusega, mis on väga erinev sellest, mida ma siiamaani olen kogenud. Mööda külgi ei jookse maha miski ja seetõttu Eesti lavad, me kohtume veel! Varsti…

38 kommentaari

Comments RSS TrackBack Identifier URI