Slovakkia, jalg ja jõusaal. Ehk kõik spordist.

Tere taas!

Eelmise ja praeguse postituse vahe on küll kärisenud häbematult pikaks, aga tuleb tunnistada, et spordilainel väga palju uut ja huvitavat pole ka vahepeal toimunud. Tõsi, käidud sai ühel aerutamise võistlusel Slovakkias, mis läbi katsumuste kujunes oma tulemuste poolest siiski üllatavalt positiivseks. Tegemist oli arvestatava tasemega rahvusvahelise võistlusega, mis andis suurepärase võimaluse hetkel olemasoleva vormi kontrollimiseks.

Lisaks kõigele sellele, mis on seotud aerutamisega on käinud vahepeal pidev töö ka jalgade arendamisel ning vähem rõhku ei ole pandud ka ülakeha säilitamisele, mis praeguse seisuga tundub nii jõu kui lihase poolest sama hea või isegi parem, kui ta oli enne EKV-d. Nüüd aga asjadest veidi lähemalt.

International Regatta Piestany, Slovakkia

500m

Nagu ma eelnevalt mainisin, siis oli tegu ühe küllaltki tugevatasemelise võistlusega, mis andis võimaluse hetkevormi kontrollimiseks. Mõeldud tehtud. Minu jaoks sisaldas see kolmepäevaline võistlus endas kahte distantsi: 500m ja 200m. Hoolimata tõsiasjast, et minu eelisdistantsiks peetakse 200m, ootasin mina oluliselt rohkem seda, mis hakkab saama 500m distantsil. Kuna seoses erinevate probleemidega ei olnud mul võimalik osaleda ettevalmistuslaagris Hispaanias, siis kartsin enim seda, et minu kiirus võistlusrajal ei ole see, mis ta peaks olema, et püsida sabas meestel oma kõrvalradadel.

Minu õnneks, kõik need kartused olid asjatud. Edasipääsusüsteem oli selline, et iga eelsõidu võitja sai otse finaali ja 2-7 koht poolfinaali. Tänu üllatavalt heale tundele, mis saatis mind kogu distantsi vältel ei olnud mul probleemi hoida oma paadinina konkurentidest piisavalt pikalt ees, et tagada otsetee finaali. Tõsi, 100m enne lõppu avastasin, et üks inglane oli ennast väga lähedale pressinud, aga sellele lähenemiskatsele reageerisin ka ise tempotõusuga ja võit teise koha ees oli küll ajaliselt väga väike, ( 0,080 s) aga hoolimata sellest oli olukord kontrolli all.

Edasi jäi oodata finaali. Tunne oli hea, jõudu jagus, tahtmist oli, kõik oli nii täiuslik, kui ta minu väikese kilometraaži juures olla sai. Küll aga muutus üks faktor. Ilm. Finaali ajaks keeras tuule ja laine nii, et ta puhus tagant-vasakult ja minu võime sõita küljelaines on üks hädine null. Hoolimata eelsõidus näidatud tugevast ajast, ei õnnestunud mul 500m finaalis teha muud, kui lihtsalt kuidagimoodi lõpuni jõuda. Võidusõidust oli asi kaugel. Juba start, mis on mul alati olnud hea, oli täielik ebaõnnestumine. Käsivarred olid krampis juba ainuüksi lainetes aeru kinni hoidmisest ja enese püstihoidmisest.

Sel hetkel olin ma psühholoogiliselt juba kaotanud. Ma teadsin, et ma ei suuda niimoodi võistelda ning nagu iga spordiga tegelenud inimene teab, siis sellise eelhäälestusega ei ole võimalik võita ühtegi võistlust. Mitte ühtegi. Ka see sõit ei olnud erand. Peale 100m läbimist ja korduvalt „peaaegu ümber käimist“ ma loobusin lõplikult. Lasin käed alla, hingasin sügavalt kopsud õhku täis ja pea norus kulgesin lõpuni. Kurb oli. Kuradi kurb, sest ma teadsin, et kui mitte kulla, siis medalivääriline olin ma antud võistlusel igal juhul. Aga ilmataadil olid seekord teised plaanid ja andes au kaasvõistlejatele, siis nendes tingimustes olid nad minust kordades paremad. Tõesti, kordades.

Peale 500m finaali otsustasin, et nüüd on õige aeg oma mured süsivesikutesse uputada. See poeskäik, mis samal õhtul ette sai võetud, sisaldas ilmselt sama palju süsivesikuid, kui ma olin söönud viimase kahe nädala jooksul kokku. Loomulikult leidus ostukorvis hulganisti erinevaid saiakesi, keeksi, šokolaadi, Coca Colat ja jäätist, mis said veel samal õhtul kõik sisse söödud. See fakt, et mul ka veel järgmisel päeval halb olla oli ei mänginud suurt rolli, sest teine võistluspäev oli 1000m päev ja sellel distantsil ma see aasta ei võistelnud.

200m

Selleks ajaks, kui algasid võistlused 200m distantsil oli juba kätte jõudnud võistluste viimane ehk kolmas päev. Pühapäev. Masendus 500m ebaõnnestumisest sai kõrvale heidetud ja algasid ettevalmistused enam kui kaks korda lühemaks distantsiks. Ühesõnaga, algasid ettevalmistused sprindiks. Nii nagu võistlustel ikka, sai hommikul varakult tehtud esimene sissejuhatav tiir veepeal, mis juba samal hetkel andis lootust, et siit võib midagi tulla. Taaskord, tunne oli üle ootuste hea. Leidus piisavalt nii plahvatuslikku jõudu stardiks kui ka jõulist vastupidavust kogu ülejäänud distantsi kannatamiseks.

Kätte jõudis aeg eelsõiduks. Ilm oli taandunud, segavast tuulest ja lainest, millega ilmataat meid kaks päeva varem oli „rõõmustanud“ ei olnud enam märkigi. Minule oli see ainult positiivne uudis. Eelsõidu edasipääsusüsteem oli natukene vähemate osalejate tõttu teine. Kahest eelsõidust 1-3 koht said otse finaali ja viimased kolm selgusid poolfinaalis. 200m eelsõit oli sarnaselt 500m sõidule kontrollitud. Alates esimesest tõmbest surusin oma paadinina ette ja niimoodi jäi see kuni distantsi lõpuni. Eelsõidu aegade põhjal sain kirja kiireima aja ehki maksimaalsest sõidust oli asi veel kaugel ja ma teadsin, et kui keegi kõrvale trügib, siis on mul tagataskus veel paar kiiremat käiku, mida eelsõidu puhul vaja ei läinud.

Nüüd, kus finaalikoht oli tagatud ei jäänud teha enam muud, kui natuke puhata, nautida kõrvaltvaatajana teiste kannatusi veepeal ja vaid mõni tund peale seda, alustada ettevalmistusi finaaliks. Ilm püsis. Puhus küll kergelt küljepealt, aga lainet ei tekitanud ja mingit segavat faktorit nad ei loonud. Ka enesetunne püsis endiselt hea. Ei olnud absoluutselt millegi üle kurta. Soojendus sai tehtud täpselt nii nagu ma olen seda teinud koguaeg, veepeale sai mindud täpselt sama palju enne starti nagu koguaeg, veepeal sai tehtud täpselt samad soojenduslõigud nagu koguaeg ja adrenaliin ja närv, mis enne starti oma olemust näitasid olid täpselt sellised nagu nad on alati olnud.

Kõik oli vana ja tuttav. Kõik oli kodune. Jäänud viimased minutit hetkeni, mil antakse start. Kõigil võistlejatel palutakse tulla stardijoonele. Sel hetkel on ümberringi täielik vaiku ja ainus asi, mida sa kuulda võid on aerude vettelöögist tekkiv sulpsatus ja kohtuniku hääl, kes võistlejate nimesid ette loeb. Iga viimnegi hing siin stardijoonel on oma mõtetes ainult 200m juures. Sel hetkel kaovad kõik teised idee ja lootused, mis mõnel teisel ajal võivad tunduda kordades tähtsamad. Keegi ei räägi. Kõik on vaiksed ja valmistuvad stardiks.

Üheksa paati stardijoonel. Üheksa erinevat ootust, üheksa meest, kes kõik tahavad võita. Medalikomplektis jagub auhindu aga ainult kolmele. Kuid enne veel, kui kõik paadid alustavad oma teekonda stardist finišisse, tuleb valestart. Ühes kahe teise süstamehega, kuulusin ka mina nende hulka, kes esimese valestardi eest hoiatuse sai. Paadid sätitakse tagasi joonele, kõlab stardikäsklus ready-set-…stop. Taaskord. Valestart. Teise valestardi autoriteks ei olnud keegi meist kolmest, kes tegid esimese valestardi ja tänu sellele kedagi ka võistlusest ei eemaldatud.

Uuesti. Närvid on juba viimase piirini krutitud ja stardis seistes süda peksab nagu oleks just maksimaalse lõigu lõpetanud. Viimased sügavad hingetõmbed enne starti, tõstan aeru ülesse nii, et aerulaba ots oleks osaliselt juba vees. Kuulen stardikäskluse algust ning vahe seti ja go vahel venib. Liiga pikalt venib, aga pean tõmbama, muidu magan stardi maha. Valestart. Sel hetkel jõudsin korraks mõelda, et see läheb minu arvele ja minu sõit jääb katki, aga vaadates vasakule selgus, et üks paat oli ennast veelgi varem liikuma tõmmanud.

See paat, tegi seda aga juba teist korda ja tema jaoks lõppes sõit natukene enne seda, kui see üldse alata sai. Nüüd jääb stardijoonele meid järele ainult 8. Kõik sätitakse jällegi stardijoonele ja seekord start ka tõesti õnnestub. Teen esimesed meeleheitlikud tõmbed, et paat liikuma saada ja et ta võimalikult kiiresti veepeale tõuseks. Algab võitlus konkurentide ja iseendaga, sest keegi ei taha kaotada. Keegi ei tohi alla anda. Kaasaarvatud mina ise. Algus on paljulubav, kiiruse saan ülesse, paadi saan jooksma ja jäänud on ainult lõpuni kannatada.

Need 37 sekundit, mis kulus antud distantsi läbimiseks võivad tunduda lühikese ajana, aga sõidu käigus venivad need kohutavalt. Veel enne seda, kui need 37 sekundit läbi saab juhtub midagi. Umbes poolel maal ehk siis 100m peal läheb raskeks. Ütleks isegi, et ebaloomulikult raskeks. Iga tõmme tundub kangutamisena ja selle tulemusel laguneb seegi tehnikaraas, mis mul sel hetkel pakkuda oli. Sel hetkel hakkasin aru saama, et konkurendid tulevad järjest lähemale. Lõpp oli ikka kuradi raske. Aga tuli kannatada, sest allaandmine selles olukorras ei kuulunud võimalike valikute hulka ja pealegi, ma tahtsin seda medalit.

Lõpuks saabus päästev finišijoon ja samal hetkel, kui ma selle ületasin vaatasin vasakule, kus ma nägin, et kaks paati on minust ees. Aeg, mis mul kulus pea pööramiseks vasakult paremale oli aeg, mille ma kulutasin lootusele, et ehk sealt poolt keegi mööda ei jõudnud. Ma teadsin, et nad lõpus tulid oluliselt lähemale, aga ma pidin lootma. Ja tõsiasi, mis lõpuks selgus oli see, et ka peale paremale vaatamist ma veel ei teadnud, kas ma pääsesin kolme hulka või mitte. Ainus, mis ma sealt nägin olid kaasvõistlejate valugrimassides näod, kes üritasid peale kannatusi natukenegi hapniku sisse ahmida.

Nüüd jäi oodata ainult kohtunike otsust, et kes siis kutsutakse paadikontrolli. Kui ma nägin ja kuulsin, et kolme kutsutud paadi hulgas oli ka minu paat, siis sain lõpuks rahulikult hingata. Selleks hetkeks ma juba teadsin, et hoolimata raskest sõidust ma päris tühjade kätega siiski ei jää. Lõpptulemuseks selle distantsil siis jäigi kolmas koht, mis tegelikult oleks ju võinud olla ka kuld, aga midagi läks distantsil väga valesti. Võimalik, et võistlusrajal leidus madalik, mis hetkeks mu paadi jooksu kinni kiilus ja peale mida ma enam oma sõitu taastada ei suutnud.

Tegelikult ei julge ma kindlalt midagi öelda. Võib ka olla, et ma valestartidega väsitasin ennast lihtsalt nii palju ära, et ma ei olnud võimeline enam maksimaalselt ründama. Tuli ju iga valestardi puhul siiski teha nii mõnigi maksimaalne tõmme, mis nagu hiljem selgus, läksid kõik tühja. Praeguseks hetkeks ei mängi see kõik enam aga rolli. Oli mis oli, praeguseks on see kõik tehtud ja möödas.

Harku järv 2011

Jalg ja jõusaal

EKV-st on praeguseks möödunud juba küllaltki palju aega ja ega see vahepealne aeg pole veedetud ka niisama paremaid aegu oodates. Praeguse seisuga teen keskmiselt 3-4 jõusaalitreeningut nädalas, millest üks trenn on sisustatud puhtalt jalgadele. Ehki üks jalatrenn nädalas ei ole just teab mis suur koormus, pean tunnistama, et see siiski töötab. Loomulikult olulist massi jalgadele niivõrd lühikese ajaga ei kasvata, aga vaikselt hakkavad tekkima juba viisaka väärtusega kontuurid ja jalg ei ole enam päris selline tuim ja üksluine nagu ta oli veel paar kuud tagasi.

Esimesi positiivseid tähelepanekuid võib teha ka raskuste juures, mida ma kasutan jalatreeningutel. Loomulikult need numbrid on hetkel veel nukralt väikesed ja seetõttu hõiskamiseks on veel vara, aga peamine on see, et areneb. Teatavasti areng on iga treeningu eesmärgiks ja kui sellest lähtuda, siis läheb see kõik asja ette. Midagi uut ja maailma alustalasid paigast liigutavat jalgade kohta nagu rohkem ei oskagi välja tuua. Ehk võib-olla veel see, et kui kõik hästi läheb, siis peale Jaanipäeva saab suurendada ka jalgade osakaalu jõusaalitreeningutes.

Aga see vajab veel täpsustamist ja eks sellega natukene ka aega veel on. Aga tulles tagasi selle osa juurde jõusaalist, mis ei sisalda jalgu, siis pole kahtlustki, et ma olen sellega väga rahul. Endalegi üllatuseks ei ole jõunäitajad langenud just kuigi palju, kui nad üldse on. Kas selle põhjuseks on see, et ma teen selle aasta suvisel perioodil oluliselt rohkem jõusaali või hoopis see, et ma esimest aastat tegelen toitumise jälgimisega, ma ei tea, aga fakt on see, et tulemus on parem, kui kunagi varem. Loodetavasti annab suvine jõu säilitamine eelise ka sügis/talviseks hooajaks, kus saab hakatud taaskord tegelema just maksimaalse jõu arendamisega.

Salajase soovina võin siinkohal välja öelda, et loodan lähima 2-3 aasta jooksul jõuda ka eesmärgini, mis pool naljana on mul peas tiirelnud juba päris mitmeid aastaid. Varustuseta rinnalt surumine 200+ kg. Praeguse seisuga eeldab see 30kg lisamist oma maksimumile, mis sai korratud ka siis, kui dieediga olin oma kaalu langetanud 83,6-lt kilogrammilt 75-le kilogrammile. Tõsi, antud juhul ei toimunud rinnal kangi fikseerimist ja võistlusreeglistiku järgi neid katseid ei oleks ära loetud. Lisaks olen hetkel teinud ka jätkuvalt lõuatõmbeid ja triitsepsi surumisi, mis siis teatavasti kuuluvad Athletic Fitnessi kavasse.

Viimasel ajal olen teinud neid harjutusi küll suurte lisaraskustega ja konkreetset ettevalmistust paljude korduste kannatamiseks pole veel ette tulnud, aga selleks on ka vara veel. Kui järgmised võistlused juba lähemale jõudma hakkavad, küll siis saab muudetud treeninguid vastavalt nii, et laval tuleksid juba uued rekordid. Atheltic Fitnessi vastupidavusvooru sõudeergomeeter on praeguse seisuga jäänud unarusse ja kahtlemata tuleb ka see taaskord treeningutesse sisse tuua, aga nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis aega veel on.

Tundub, et selleks korraks on jutud jällegi räägitud. Nüüd, kus suvi peale tuleb ja kooliasjadega ei ole vajadust enam päevast-päeva tegeleda, siis loodan, et mul õnnestub hakata kirjutama siia natukene tihedamini. Kas just nii pikalt, seda ma ei tea, aga see paistab juba lähitulevikus. Enam ei ole jäänud teha muud, kui soovida head suve jätku ja öelda, kohtumiseni Jaanitulel.

15 kommentaari

Comments RSS TrackBack Identifier URI