Slovakkia, jalg ja jõusaal. Ehk kõik spordist.

Tere taas!

Eelmise ja praeguse postituse vahe on küll kärisenud häbematult pikaks, aga tuleb tunnistada, et spordilainel väga palju uut ja huvitavat pole ka vahepeal toimunud. Tõsi, käidud sai ühel aerutamise võistlusel Slovakkias, mis läbi katsumuste kujunes oma tulemuste poolest siiski üllatavalt positiivseks. Tegemist oli arvestatava tasemega rahvusvahelise võistlusega, mis andis suurepärase võimaluse hetkel olemasoleva vormi kontrollimiseks.

Lisaks kõigele sellele, mis on seotud aerutamisega on käinud vahepeal pidev töö ka jalgade arendamisel ning vähem rõhku ei ole pandud ka ülakeha säilitamisele, mis praeguse seisuga tundub nii jõu kui lihase poolest sama hea või isegi parem, kui ta oli enne EKV-d. Nüüd aga asjadest veidi lähemalt.

International Regatta Piestany, Slovakkia

500m

Nagu ma eelnevalt mainisin, siis oli tegu ühe küllaltki tugevatasemelise võistlusega, mis andis võimaluse hetkevormi kontrollimiseks. Mõeldud tehtud. Minu jaoks sisaldas see kolmepäevaline võistlus endas kahte distantsi: 500m ja 200m. Hoolimata tõsiasjast, et minu eelisdistantsiks peetakse 200m, ootasin mina oluliselt rohkem seda, mis hakkab saama 500m distantsil. Kuna seoses erinevate probleemidega ei olnud mul võimalik osaleda ettevalmistuslaagris Hispaanias, siis kartsin enim seda, et minu kiirus võistlusrajal ei ole see, mis ta peaks olema, et püsida sabas meestel oma kõrvalradadel.

Minu õnneks, kõik need kartused olid asjatud. Edasipääsusüsteem oli selline, et iga eelsõidu võitja sai otse finaali ja 2-7 koht poolfinaali. Tänu üllatavalt heale tundele, mis saatis mind kogu distantsi vältel ei olnud mul probleemi hoida oma paadinina konkurentidest piisavalt pikalt ees, et tagada otsetee finaali. Tõsi, 100m enne lõppu avastasin, et üks inglane oli ennast väga lähedale pressinud, aga sellele lähenemiskatsele reageerisin ka ise tempotõusuga ja võit teise koha ees oli küll ajaliselt väga väike, ( 0,080 s) aga hoolimata sellest oli olukord kontrolli all.

Edasi jäi oodata finaali. Tunne oli hea, jõudu jagus, tahtmist oli, kõik oli nii täiuslik, kui ta minu väikese kilometraaži juures olla sai. Küll aga muutus üks faktor. Ilm. Finaali ajaks keeras tuule ja laine nii, et ta puhus tagant-vasakult ja minu võime sõita küljelaines on üks hädine null. Hoolimata eelsõidus näidatud tugevast ajast, ei õnnestunud mul 500m finaalis teha muud, kui lihtsalt kuidagimoodi lõpuni jõuda. Võidusõidust oli asi kaugel. Juba start, mis on mul alati olnud hea, oli täielik ebaõnnestumine. Käsivarred olid krampis juba ainuüksi lainetes aeru kinni hoidmisest ja enese püstihoidmisest.

Sel hetkel olin ma psühholoogiliselt juba kaotanud. Ma teadsin, et ma ei suuda niimoodi võistelda ning nagu iga spordiga tegelenud inimene teab, siis sellise eelhäälestusega ei ole võimalik võita ühtegi võistlust. Mitte ühtegi. Ka see sõit ei olnud erand. Peale 100m läbimist ja korduvalt „peaaegu ümber käimist“ ma loobusin lõplikult. Lasin käed alla, hingasin sügavalt kopsud õhku täis ja pea norus kulgesin lõpuni. Kurb oli. Kuradi kurb, sest ma teadsin, et kui mitte kulla, siis medalivääriline olin ma antud võistlusel igal juhul. Aga ilmataadil olid seekord teised plaanid ja andes au kaasvõistlejatele, siis nendes tingimustes olid nad minust kordades paremad. Tõesti, kordades.

Peale 500m finaali otsustasin, et nüüd on õige aeg oma mured süsivesikutesse uputada. See poeskäik, mis samal õhtul ette sai võetud, sisaldas ilmselt sama palju süsivesikuid, kui ma olin söönud viimase kahe nädala jooksul kokku. Loomulikult leidus ostukorvis hulganisti erinevaid saiakesi, keeksi, šokolaadi, Coca Colat ja jäätist, mis said veel samal õhtul kõik sisse söödud. See fakt, et mul ka veel järgmisel päeval halb olla oli ei mänginud suurt rolli, sest teine võistluspäev oli 1000m päev ja sellel distantsil ma see aasta ei võistelnud.

200m

Selleks ajaks, kui algasid võistlused 200m distantsil oli juba kätte jõudnud võistluste viimane ehk kolmas päev. Pühapäev. Masendus 500m ebaõnnestumisest sai kõrvale heidetud ja algasid ettevalmistused enam kui kaks korda lühemaks distantsiks. Ühesõnaga, algasid ettevalmistused sprindiks. Nii nagu võistlustel ikka, sai hommikul varakult tehtud esimene sissejuhatav tiir veepeal, mis juba samal hetkel andis lootust, et siit võib midagi tulla. Taaskord, tunne oli üle ootuste hea. Leidus piisavalt nii plahvatuslikku jõudu stardiks kui ka jõulist vastupidavust kogu ülejäänud distantsi kannatamiseks.

Kätte jõudis aeg eelsõiduks. Ilm oli taandunud, segavast tuulest ja lainest, millega ilmataat meid kaks päeva varem oli „rõõmustanud“ ei olnud enam märkigi. Minule oli see ainult positiivne uudis. Eelsõidu edasipääsusüsteem oli natukene vähemate osalejate tõttu teine. Kahest eelsõidust 1-3 koht said otse finaali ja viimased kolm selgusid poolfinaalis. 200m eelsõit oli sarnaselt 500m sõidule kontrollitud. Alates esimesest tõmbest surusin oma paadinina ette ja niimoodi jäi see kuni distantsi lõpuni. Eelsõidu aegade põhjal sain kirja kiireima aja ehki maksimaalsest sõidust oli asi veel kaugel ja ma teadsin, et kui keegi kõrvale trügib, siis on mul tagataskus veel paar kiiremat käiku, mida eelsõidu puhul vaja ei läinud.

Nüüd, kus finaalikoht oli tagatud ei jäänud teha enam muud, kui natuke puhata, nautida kõrvaltvaatajana teiste kannatusi veepeal ja vaid mõni tund peale seda, alustada ettevalmistusi finaaliks. Ilm püsis. Puhus küll kergelt küljepealt, aga lainet ei tekitanud ja mingit segavat faktorit nad ei loonud. Ka enesetunne püsis endiselt hea. Ei olnud absoluutselt millegi üle kurta. Soojendus sai tehtud täpselt nii nagu ma olen seda teinud koguaeg, veepeale sai mindud täpselt sama palju enne starti nagu koguaeg, veepeal sai tehtud täpselt samad soojenduslõigud nagu koguaeg ja adrenaliin ja närv, mis enne starti oma olemust näitasid olid täpselt sellised nagu nad on alati olnud.

Kõik oli vana ja tuttav. Kõik oli kodune. Jäänud viimased minutit hetkeni, mil antakse start. Kõigil võistlejatel palutakse tulla stardijoonele. Sel hetkel on ümberringi täielik vaiku ja ainus asi, mida sa kuulda võid on aerude vettelöögist tekkiv sulpsatus ja kohtuniku hääl, kes võistlejate nimesid ette loeb. Iga viimnegi hing siin stardijoonel on oma mõtetes ainult 200m juures. Sel hetkel kaovad kõik teised idee ja lootused, mis mõnel teisel ajal võivad tunduda kordades tähtsamad. Keegi ei räägi. Kõik on vaiksed ja valmistuvad stardiks.

Üheksa paati stardijoonel. Üheksa erinevat ootust, üheksa meest, kes kõik tahavad võita. Medalikomplektis jagub auhindu aga ainult kolmele. Kuid enne veel, kui kõik paadid alustavad oma teekonda stardist finišisse, tuleb valestart. Ühes kahe teise süstamehega, kuulusin ka mina nende hulka, kes esimese valestardi eest hoiatuse sai. Paadid sätitakse tagasi joonele, kõlab stardikäsklus ready-set-…stop. Taaskord. Valestart. Teise valestardi autoriteks ei olnud keegi meist kolmest, kes tegid esimese valestardi ja tänu sellele kedagi ka võistlusest ei eemaldatud.

Uuesti. Närvid on juba viimase piirini krutitud ja stardis seistes süda peksab nagu oleks just maksimaalse lõigu lõpetanud. Viimased sügavad hingetõmbed enne starti, tõstan aeru ülesse nii, et aerulaba ots oleks osaliselt juba vees. Kuulen stardikäskluse algust ning vahe seti ja go vahel venib. Liiga pikalt venib, aga pean tõmbama, muidu magan stardi maha. Valestart. Sel hetkel jõudsin korraks mõelda, et see läheb minu arvele ja minu sõit jääb katki, aga vaadates vasakule selgus, et üks paat oli ennast veelgi varem liikuma tõmmanud.

See paat, tegi seda aga juba teist korda ja tema jaoks lõppes sõit natukene enne seda, kui see üldse alata sai. Nüüd jääb stardijoonele meid järele ainult 8. Kõik sätitakse jällegi stardijoonele ja seekord start ka tõesti õnnestub. Teen esimesed meeleheitlikud tõmbed, et paat liikuma saada ja et ta võimalikult kiiresti veepeale tõuseks. Algab võitlus konkurentide ja iseendaga, sest keegi ei taha kaotada. Keegi ei tohi alla anda. Kaasaarvatud mina ise. Algus on paljulubav, kiiruse saan ülesse, paadi saan jooksma ja jäänud on ainult lõpuni kannatada.

Need 37 sekundit, mis kulus antud distantsi läbimiseks võivad tunduda lühikese ajana, aga sõidu käigus venivad need kohutavalt. Veel enne seda, kui need 37 sekundit läbi saab juhtub midagi. Umbes poolel maal ehk siis 100m peal läheb raskeks. Ütleks isegi, et ebaloomulikult raskeks. Iga tõmme tundub kangutamisena ja selle tulemusel laguneb seegi tehnikaraas, mis mul sel hetkel pakkuda oli. Sel hetkel hakkasin aru saama, et konkurendid tulevad järjest lähemale. Lõpp oli ikka kuradi raske. Aga tuli kannatada, sest allaandmine selles olukorras ei kuulunud võimalike valikute hulka ja pealegi, ma tahtsin seda medalit.

Lõpuks saabus päästev finišijoon ja samal hetkel, kui ma selle ületasin vaatasin vasakule, kus ma nägin, et kaks paati on minust ees. Aeg, mis mul kulus pea pööramiseks vasakult paremale oli aeg, mille ma kulutasin lootusele, et ehk sealt poolt keegi mööda ei jõudnud. Ma teadsin, et nad lõpus tulid oluliselt lähemale, aga ma pidin lootma. Ja tõsiasi, mis lõpuks selgus oli see, et ka peale paremale vaatamist ma veel ei teadnud, kas ma pääsesin kolme hulka või mitte. Ainus, mis ma sealt nägin olid kaasvõistlejate valugrimassides näod, kes üritasid peale kannatusi natukenegi hapniku sisse ahmida.

Nüüd jäi oodata ainult kohtunike otsust, et kes siis kutsutakse paadikontrolli. Kui ma nägin ja kuulsin, et kolme kutsutud paadi hulgas oli ka minu paat, siis sain lõpuks rahulikult hingata. Selleks hetkeks ma juba teadsin, et hoolimata raskest sõidust ma päris tühjade kätega siiski ei jää. Lõpptulemuseks selle distantsil siis jäigi kolmas koht, mis tegelikult oleks ju võinud olla ka kuld, aga midagi läks distantsil väga valesti. Võimalik, et võistlusrajal leidus madalik, mis hetkeks mu paadi jooksu kinni kiilus ja peale mida ma enam oma sõitu taastada ei suutnud.

Tegelikult ei julge ma kindlalt midagi öelda. Võib ka olla, et ma valestartidega väsitasin ennast lihtsalt nii palju ära, et ma ei olnud võimeline enam maksimaalselt ründama. Tuli ju iga valestardi puhul siiski teha nii mõnigi maksimaalne tõmme, mis nagu hiljem selgus, läksid kõik tühja. Praeguseks hetkeks ei mängi see kõik enam aga rolli. Oli mis oli, praeguseks on see kõik tehtud ja möödas.

Harku järv 2011

Jalg ja jõusaal

EKV-st on praeguseks möödunud juba küllaltki palju aega ja ega see vahepealne aeg pole veedetud ka niisama paremaid aegu oodates. Praeguse seisuga teen keskmiselt 3-4 jõusaalitreeningut nädalas, millest üks trenn on sisustatud puhtalt jalgadele. Ehki üks jalatrenn nädalas ei ole just teab mis suur koormus, pean tunnistama, et see siiski töötab. Loomulikult olulist massi jalgadele niivõrd lühikese ajaga ei kasvata, aga vaikselt hakkavad tekkima juba viisaka väärtusega kontuurid ja jalg ei ole enam päris selline tuim ja üksluine nagu ta oli veel paar kuud tagasi.

Esimesi positiivseid tähelepanekuid võib teha ka raskuste juures, mida ma kasutan jalatreeningutel. Loomulikult need numbrid on hetkel veel nukralt väikesed ja seetõttu hõiskamiseks on veel vara, aga peamine on see, et areneb. Teatavasti areng on iga treeningu eesmärgiks ja kui sellest lähtuda, siis läheb see kõik asja ette. Midagi uut ja maailma alustalasid paigast liigutavat jalgade kohta nagu rohkem ei oskagi välja tuua. Ehk võib-olla veel see, et kui kõik hästi läheb, siis peale Jaanipäeva saab suurendada ka jalgade osakaalu jõusaalitreeningutes.

Aga see vajab veel täpsustamist ja eks sellega natukene ka aega veel on. Aga tulles tagasi selle osa juurde jõusaalist, mis ei sisalda jalgu, siis pole kahtlustki, et ma olen sellega väga rahul. Endalegi üllatuseks ei ole jõunäitajad langenud just kuigi palju, kui nad üldse on. Kas selle põhjuseks on see, et ma teen selle aasta suvisel perioodil oluliselt rohkem jõusaali või hoopis see, et ma esimest aastat tegelen toitumise jälgimisega, ma ei tea, aga fakt on see, et tulemus on parem, kui kunagi varem. Loodetavasti annab suvine jõu säilitamine eelise ka sügis/talviseks hooajaks, kus saab hakatud taaskord tegelema just maksimaalse jõu arendamisega.

Salajase soovina võin siinkohal välja öelda, et loodan lähima 2-3 aasta jooksul jõuda ka eesmärgini, mis pool naljana on mul peas tiirelnud juba päris mitmeid aastaid. Varustuseta rinnalt surumine 200+ kg. Praeguse seisuga eeldab see 30kg lisamist oma maksimumile, mis sai korratud ka siis, kui dieediga olin oma kaalu langetanud 83,6-lt kilogrammilt 75-le kilogrammile. Tõsi, antud juhul ei toimunud rinnal kangi fikseerimist ja võistlusreeglistiku järgi neid katseid ei oleks ära loetud. Lisaks olen hetkel teinud ka jätkuvalt lõuatõmbeid ja triitsepsi surumisi, mis siis teatavasti kuuluvad Athletic Fitnessi kavasse.

Viimasel ajal olen teinud neid harjutusi küll suurte lisaraskustega ja konkreetset ettevalmistust paljude korduste kannatamiseks pole veel ette tulnud, aga selleks on ka vara veel. Kui järgmised võistlused juba lähemale jõudma hakkavad, küll siis saab muudetud treeninguid vastavalt nii, et laval tuleksid juba uued rekordid. Atheltic Fitnessi vastupidavusvooru sõudeergomeeter on praeguse seisuga jäänud unarusse ja kahtlemata tuleb ka see taaskord treeningutesse sisse tuua, aga nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis aega veel on.

Tundub, et selleks korraks on jutud jällegi räägitud. Nüüd, kus suvi peale tuleb ja kooliasjadega ei ole vajadust enam päevast-päeva tegeleda, siis loodan, et mul õnnestub hakata kirjutama siia natukene tihedamini. Kas just nii pikalt, seda ma ei tea, aga see paistab juba lähitulevikus. Enam ei ole jäänud teha muud, kui soovida head suve jätku ja öelda, kohtumiseni Jaanitulel.

Peale Athletic Fitnessi ja kulturismi

Praeguseks hetkeks on minu lavadebüüdist möödunud natukene rohkem kui 6 päeva ja nüüd ma olen ehk võimeline tegema ka väikese kokkuvõtte sellest, millega me lõppude lõpuks seal ikkagi hakkama saime. Tehtud, nähtud ja kogetud sai palju uut ja huvitavat, millest enne ei osanud midagi arvata ega mõelda. Loomulikult ei ole ka vahepealset viite päeva raisatud puhkamisele ega niisama aja raiskamisele, vaid jätkuvalt käivad ettevalmistused tulevateks võistlusteks. Millisteks? Sellest varsti.

Atheltic Fitness

Laupäev 7. aprill oli siis päev mil toimusid kauaoodatud võistlused, mille ettevalmistused said alguse enam kui 6 nädalat tagasi. Selle kuue nädala jooksul sai korduval ja ilmselt isegi liiga palju mõeldud sellele, kas mõte osaleda sellisel võistlusel, mis aerutajatele niivõrd kauge, on ikka õige.

Praeguseks on vastus kindel. Jah. Niivõrd imelik, kui see ka ei tundu, siis ülemäärast võistlusnärvi kui sellist ei tekkinud hetkekski. Võistlusel, kus 2/3 lõpptulemusest moodustavad alad, millega on põgusalt ennegi kokku puututud ei tohikski olla ju midagi liiga uut ja vastuvõetamatut. Aga. Alati on kuskil aga ja seda ka seekord.

Teatavasti, nagu ma eelmises postituses ka mainisin, siis Athletic Fitnessi esimene voor on jõuvoor, mis sisaldab lõuatõmbeid ja triitsepsi surumist. Peaks nagu kõik sobima, aga pettumus oli kiire tulema. Lõuatõmbed, mida kirja läks kõikest 25, olid ilmselgelt ülemõistuse… halvad.

Tõsi, tegelikult sai tehtud siiski 31 kordust ( kui ma õigesti mäletan), aga kohtunikele minu tehnika ei olnud ülemäära vastuvõetav ja seetõttu võeti nii mõnigi kordus maha. Ükskõik kui rahulolematu ma oma tulemusega ka olin, ma siiski võitsin oma kategooria ja seetõttu elasin selle hetkelise psüholoogilise languse üle.

Lohutuseks jäi see, et tulemas on veel järgminegi ala, milles peaksin olema samuti üpris tugev. Just sellele tugevusele lootma jäädes soovisin ma teha triitsepsi surumises tulemuse, mis teeks silmad ette ka kõvematele Atleticutele väljaspool Eestit. Aga mida ei tulnud on tulemus.

Need, kes võistlusi vaatamas olid, võisid peale  51 kordust millest ära loeti 46, näha minu näos kõike muud kui emotisooni skaala pluss poolel. Pettumusele järgnes pettumus, mis tekitas soovi asi seal samas pooleli jätta, aga võitleja hing seda ei lubanud. Sellelt alalt saadud teine koht jättis peale esimest vooru mind jagama esimest ja teist kohta.

Füüsilise võimekuse aladest oli järgi jäänud veel üks. Sõudmine. Sõudeergomeetrite peal sooja tegemas olin ma üks esimeste seas, sest soov jõusaalist põgeneda võttis võimust kiiresti. Põgenesin kaotuse eest. Ehki selleks hetkeks vaimselt väsinud, suutsin ma ennast sõidu ajaks koguda ja sealt õnnestus võtta oma.

Ajaga 3.11 läbitud 1000m andis kindla võidu järgnevate lõpetajate ees. Vähemalt selle ala võit tekitas kerge enesekindluse tõusu, aga see oli hetkeline.

Tagasi grimmima

Peale ergomeetrit tuli kohendada ka grimmi, mis peale kahte higistamisvooru oli kõike muud kui ilus ühtlane pruun jume. Üle keha ja näo jooksid randid, mis ei paistnud just kõige atraktiivsemad. Nende “iluvigade” parandamiseks võtsid abimehed/ naised taaskord kätte värvirullid, mida kasutati ka päev enne võistlusi esimese grimmikihi peale kandmiseks, ja võõpasid meid uuesti üle nagu maalrid seina.

Õnneks parandamine ei nõua palju aega, sest lavaleminekuni olid jäänud loetud minutid. Just nimelt lavale. Nüüd oli siis käes see aeg, kus tuli meelde tuletada kõik see, mida viimased kuus nädalat poseerimisel oli õpitud. Tagumine õlg üles, esimene õlg alla, parem õlg alla, jalad ja tuharad pingesse, tee nägu, et sul pole üldse raske ja sa naudid seda. Just sellised olid viimased mõtted enne lavale minekut.

See, kas kõik need punktid mida ma meeles üritasin pidada ka õigesti eksponeeritud said jääb igaühe ( ja loomulikult kohtunike) otsustada, aga ühte ma võin öelda. Ma tõesti nautisin seda. Päriselt. Ma ei oska muidugi öelda, kas see välja paistis või mitte, sest mul oli tükk tööd oma asendite paika sättimisega, aga hoolimata pooside õnnestumisest või ebaõnnestumisest, mul oli seal hea olla.

Ei oska isegi öelda, kas see mida ma laval nautisin oli tähelepanu või esinemisevajaduse rahuldamine, aga selle juures oli midagi sellist, mis paelus.

Lisaks lava nautimisele tuli meil siiski seal ka võistelda. Kui neli veerandpööret olid tehtud, jäi asi juba kohtunike otsustada ja me võisime hetkeks lavalt lahkuda. Lavale naasime aga õigepea, sest nii Body Fitnessi, Bikini Fitnessi kui ka Athletis Fitnessi autasustamine toimus koos ja selleks kutsuti meid kõiki taaskord lavale.

Peale ebaõnnestunud võistluspäeva algust läks asi järjekindlalt paremuse poole. Kehavoorust saadud punktid olid piisavad selleks, et kokkuvõttes siiski jõuda esimesel kohale. Kõigile osalejatele olid auhindaks väikesed karikad ja esikolmikule lisaks ka toidulisandid ja diplomid.

Atheltic Fitness tehtud, nüüd kulturismi juurde.

Kulturism ( Algajad juuniorid -80kg )

Seoses lavalemineku kategooriate järjekorra muutmisega võistluse käigus ei jäänud kuigi palju aega peale AFi puhata. Seetõttu sai kohe hakatud grimmi parandama, mis seekord nõudis juba suuremat ettevalmistust. Praktiliselt terve keha sai jällegi üle käidud, et higistamisega laiali läinud grimm näeks välja piisavalt viisakas selleks, et laval väga häbi ei peaks tundma.

Vähe sellest, et kulturism nõuab pidevat grimmi parandamist, tuli enne lavale minekut ennast ka veidike läikima lüüa. Õlitamisprotsess oli jällegi väga uudne kogemus ja tuleb tunnistada, et ka päris naljakas. Kui me lõpuks läikisime nagu pühademunad, siis oli aeg lihaseid täis pumpama hakata.

Ma ei julge küll pead anda, aga ma olen üpris kindel, et ma alustasin liialt vara, sest lõpuks tegin ma erinevaid harjutusi ja seeriaid nii palju nagu ma teen tavalise jõusaali treeningpäeva jooksul. Käed ja selg, mis seal suurema osa koormusest said olid minuga samat meelt, sest kui nad oskaksid rääkida, siis ei oleks sealt minu suunas tulnud ühtegi viisakat sõna.

Natukene enne lavale minekut kasutatakse veel ühte nippi millest ma polnud eelnevalt kuulnudki. Nimelt lonks konjakit ja kohvi selleks, et veresooned paremini nähtavale tuleks. Ka see ilmselt minul ei töödanud, sest mina ei märganud mingit erinevust. Võimalik, et teised siiski märkasid.

Aga rohkem midagi huvitavat enne laval minekut ei olegi rääkida. Lava oli aga taaskord sama nauditav ja mis eelnevalt mainimata unustasin, siis ka äärmiselt palav. Miks nauditav sellest on räägitud, aga palav oli seetõttu, et kaheksa prožektorit, mis laval esinejaid valgustasid olid äärmiselt kuumad ja ühtlasi olid need ka väga lähedal.

Kulturismis koosnes lava kahest voorust- kohustuslikud poosid ja vabakava. Kohustuslike pooside ajal olid kõik algajad juuniorid korraga laval ja algas pooside võidunäitamine. Kohutav on see, kui raske on pähe jätta viisakas nägu ja mitte manada pähe valugrimasse, mis sel hetkel tunduvad nii loomulikud.

Terve keha pingutamine kaheksa kohustusliku poosi vältel on raskem kui oleks eales osanud arvata. Kindlasti osa raskusest saab panna ka kogemuste puuduse süüks, sest kohati saab lihaseid üle pingutatu, mis lõpptulemusena paistab kehvem välja kui natukene kergem poos paistaks.

Iseenesest julgen poseerimise osaga enamvähem rahule jääda. Oli hetki mida ma tean, et oleks võinud teisiti teha, aga ju see ei olnud see päev mil kõik õnnestub.

Siiani polnud lavahirmust märkigi, aga pean tunnistama, et peale kohustuslikke poose lavataga vabakava esitamise järjekorras oodates, tekkis küll kerge sabin sisse. See kord oli sabin aga ajutine ja kui ma lavale sain oli kõik jälle korras. Põlvitasin lava keskele seljaga rahva poole, kummardusin kergelt ette, toetasin käed põlvedele ja ootasin. Ootasin muusikat. Ikka ootasin.

Lõpuks ta algas. Võimsa algusega muusika filmist 300, mille järgi minu vabakava sai tehtud, kostis üle lava ja üle saali ning sel hetkel alustasin ma oma kavaga. Hetkekski ei tekkinud olukorda, kus ma oleks kartnud kas pooside või rütmis sassiminekut. Ma tundsin ennast kindlalt nagu see oleks üks järjekordne paljudest möödunud võistlustest.

Loomulikult tekitas kerge segaduse hetke see, kui muusika enne viimast poosi kinni pandi, aga pole viga. Küll kerges meeltesegaduses aga hoolimata sellest sai kava viidud lõpuni umbes täpselt nii, nagu ta oli alguses planeeritud. Nüüd on vähemalt selge see, et kui öeldakse  vabakava pikkuseks üks minut, siis ei tasu seda teha 10 seki pikemaks. Vastasel juhul juhtub nii nagu juhtus minul.

Kuna ma oma kategoorias (-80kg) olin ainus võistleja, siis loomulikult anti mulle esikoha puhul kätte auhinnad, mis loomult olid samad mis Athletic Fitnessi.

Lõpetuseks

Nii hästi või halvasti kui ma oskan, aga lühidalt peaks olema siin kõik mis ma möödunud ürituse kohta rääkida soovisin. Nagu ilmselt aru võis saada, siis oli tegemist minu jaoks ühe meeldejääva üritusega. Meeldejääv nii oma äparduste kui õnnestumist ja segadushetkedega.

Hoolimata paljudest asjadest, mis läksid veidi valesti, tahan ma igaljuhul lavale minna veelkord, aga siis juba vormiga mis oleks märgatavalt võimsam kui ta on hetkel. Kuna ettevalmistused kulturismiks nõuavad teistsugust tööd kui aerutamises vajalik on, siis pean esialgu seda edasi lükkama.

See aga ei tähenda, et ma järgmisel laupeäval ( 21. aprill) Tallinnas Eesti Karikavõistlustel Atheltic Fitnessis ei osaleks. Sellest aga pikemalt peale võistlust.

Suur aitäh ka inimestele, kes tegid võimalikuks sellisel võistlusel osalemise ja kes aitasid meid nii ettevalmistustel kui ka võistluspäeval. Suured tänud Silvarile, Estale ja Laurale!

Ennast korrates ütleksin, et tegemist oli kogemusega, mis on väga erinev sellest, mida ma siiamaani olen kogenud. Mööda külgi ei jookse maha miski ja seetõttu Eesti lavad, me kohtume veel! Varsti…

Athletic Fitness ja Kulturism

NB! Kirjavigadega tegelen homme, täna liiga unine ja väsinud, et üldse midagi aru saada.

Viimasest postitusest on möödunud aega. Peab tunnistama, et isegi väga palju aega ja sellepärast võiks mul olla ju häbi, aga ei ole. Uhke? See on jällegi üle pakutud. Miski emotsioon ometi käib sellega kaasas, aga ma ei oska sellele nime leida ja pealegi, see ei ole selle postituse eesmärk.

Küll aga peatuksin natukene pikemalt taaskord sellisel teema nagu seda on sport. Räägiksin hea meelega nii aerutamisest kui ka millestki sellisest millega varasem kokkupuude on absoluutne null. Kes siis veel ei tea- absoluutne null on kulturism ja athletic fitness.

Athletic Fitness

Oma pisikest postitus alustan ma athletic fitnessist. Kui on keegi, kes veel täpselt ei tea mida see endast kujutab, siis on järgmine lõik just teile.

Tegemist on küllaltki uue spordialaga, mis koosneb kolmest voorust. Üks voorudest on jõuvoor, kus võistleja ülesanne on koguda lõuatõmmete ja triitsepsi surumisega võimalikult palju kordusi. Lisaks on vastupidavus voor, mis üldjuhul tähendab 1000m sõudeergomeetril sõitmist, aga olenevalt tingimustest võidakse see asendada ka mõne muu alaga. Ja viimane ning kahtlemata minu jaoks kõige intrigeerivam voor on kehavoor, kus võistlejad peavad lava peal näitama vabaseisusid kõigist neljast küljest.

Kui kellelgi tekib huvi lisa lugeda, siis ei ole probleem seda leida fitness.ee leheküljelt, kus on kõik vajalik iga viimse kui detailini lahti kirjutatud.

Osalemine

Ettepaneku sellel võistluse osaleda tegi Esta ja pean tunnistama, et alguses see mõte tundus natukene liiga kauge ja kättesaamatu minu jaoks. Peamiseks piduriks oligi alguses loomulikult kehavoor, mis tundus liiga ekstreemsena, sest teatavasti kehanäitajad peaksid omama kuiva ja puhast lihast. Minul seda pole.

Hoolimata esialgsest kõhklusest ja kahtlustest otsustasin ettepaneku siiski vastu võtta ja kuna sellel hetkel oli aega võistlusteni kuus nädalat, siis olin kindel, et kui natukene toitumist jälgida ja korralikult trenni teha suudan ka füüsilist vormi oluliselt parandada.

Sellele mõttele järgnesid teod. Päeva pealt kadusid söödavate toiduainete hulgast saiakesed, sai, pelmeenid, jäätis ja praktiliselt kõik muu, mis oli magus ja süsivesikute rikas. Selle kõik, asendasin riisi, täisteramakaronide ja tatraga. Ühtlasi said minu suurteks sõpradeks kurk, tomat, paprika, muna, sink ja lahja hapukoor, mis on peamisteks komponentideks minu, kui kaalujälgija menüüs.

Ainsateks magusamaitselisteks toiduaineteks jäid jogurt ja kohupiim, mida saab söödud nii lõuna kui õhtusöögi järgselt. Teine magusaallikas on ülepäeviti söödav šokolaad, mida ma korraga võin tarbida kuni 25 grammi. Kindlasti ei tule üllatusena see, kui ma ütlen et need päevad mil ma saan šokolaadi süüa on kui taevane kingitus, sest seda 25 grammi võin ma nautida 15 ja isegi enam minutit.

Loomulikult sai muudetud ka söögiaegu ja tihedust. See tähendab, et teen päeva jooksul kindlate aegade tagant 4 korraliku söögikorda ja sinna vahele mõned puuviljatiirud. Kuigi esimene nädal tundus selle graafiku ja eesmärgi täitmine keeruline, siis teisel ja kolmandal nädalal hakkas väga hästi tunda andma see, et tegelikult ei teki enam päeva jooksul kordagi tugevat tühjakõhutunnet.

Teine suur muutus, mis sisse sai viidud oli see, et igavusest söömine tuleb lõpetada. Algus oli raske, aga nüüd tundub täiesti normaalne see, et süüa tuleb söögiajal ja mitte, siis kui midagi muud teha ei ole.

Kõik see, millest ma eelnevalt rääkisin, aitas mul natukenegi suurendada nii enesekindlust, kui tahet sellel võistlusel osaleda. Pean tunnistama, et tegelikult toitumine on ainus asi, mida saab tehtud spetsiaalselt selle võistluse nimel. Treeningplaan läheb puhtalt siiski aerutamise hooaega silmas pidades ja ülearuseid trikke pole tehtud. ( peale poseerimise harjutamise )

Tulemus

Tänaseks hetkeks, on võistlusteni vähem kui kaks nädalat, mis tähendab, et toitumist olen ma jälginud natuke üle 4 nädala. See mis selle ajaga juhtunud, on üllatus mulle endalegi. Nimelt on kaal langenud 82,6 pealt, mis ma kaalusin enne korraliku toitumise alustamist ( detsembris kaalu tipphetkel olin 83,6kg) 77 kg peale. Paar korda on kaal näidanud ka 76,5 kg, aga seda peale pikka aeroobset trenni ja tühja kõhuga, mistõttu ei saa seda päris reaalseks kaalus siiski lugeda.

Samuti poseerimine, millega oleme tegelenud sama kaua kui ma olen toitumist jälginud, hakkab vaikselt paremaks minema ja kui kõik hästi läheb, siis võistlustel ma endale sellega enam päris häbi ei tee. Õnneks on veel natukene aega. Kuigi mida vähemaks aega hakkab jääma, seda efektiivsemalt hakkab toimuma ka kogu õppimise protsess, sest ammu teada tõde minu puhul on see, et ma töötan ja õpin pinge märgataval all kiiremini ja kvaliteetsemalt.

Ilmselt nii mõndelgi tekib küsimus, kas kaalulangus on mõjunud ka jõule? Raske öelda. Siiamaani ei oska seda millegi põhja väita küll, sest raskused millega ma tegin trenni jaanuaris olid sama suured kui nad on praegu. Kuna mul puuduvad andmed millele väga julgelt toetuda saaksin, siis ma esialgu jätaksin selle küsimuse siiski lahtiseks.

Üks asi mida ma aga kindlalt väita saan on see, et isegi kui jõud on langenud, on mul seda endiselt rohkem kui kunagi varem, sest mitte iial enne, ei ole ma suutnud ühe käega lõuatõmmet teha. Eile see mul aga õnnestus ja seda nii vasaku kui parema käega.

Kiirelt kulturismist

Teine idee, mis minu ajusoppi poetati oli osalemine kulturismis. Selle kohta ei ole mul kahjuks palju rääkida, sest ma olen isegi veel segaduses. Öelda oskan ainult seda, et ma võistlen kategoorias -80kg ja algajad juuniorid. Tegemist on alaga, mis on ülemõistuse raske. Seda on isegi keeruline kirjeldada, sest seda peaks ise proovima. Kogu keha pingutamine korduvalt ja maksimaalselt on igaljuhul vapustav pingutus ja seetõttu müts maha meeste ja naiste ees, kes seda aastast aastasse teevad.

Põhimõtteliselt kulturismiks valmistumine on täpselt samasugune nagu seda on valmistumine athletic fitnesiks ehk siis spetsiaalselt ei tee midagi muud, kui et jälgin toitumist. Võistlus saab olema kindlasti huvitav ja kellel vähegi võimalus võiks tulla omadele ( loe: minule) kaasa elama. Sellisel üritusel saate kogemuse võrra rikkamaks ka pealtvaatajana ja ma olen kindel, et see on väärt kogemus.

Hästi lühidalt ka aerutamisest

Tsiteerides “vaimset isa” ja “suurt mõtlejat” ütleksin sõnad “treeni kodus”. (Kes teab, see teab!) Aga igaljuhul seda ma olen teinud. Ka tunnid läbi nädalate on tasapisi kasvanud ja püsivad ühtlaselt 18 ja 22 vahel. Loomulikult ei ole tegu üüratute numbritega, aga samas ei ole ma kunagi varem kooli kõrvalt nii palju jõudnud teha.

Nüüd, kus vesi on lahti, tekib tundide korjamiseks veelgi võimalusi ja seetõttu tõusevad lähiajal nädala tunnid ilmselt veelgi. Kui aga täpsemalt veetrennidest rääkida, siis on olukord nutune. Muidugi võib selles süüdistada häbiväärselt väikest kilometraaži, mis hetkel on alles kahekohaline number, aga millegi pärast on tunne, et see pole ainus põhjus.

Võimalik, et tegu on psüholoogilise tagasilöögiga, aga selles ei saa selgust enne, kui kilomeetreid on juurde kogutud ja esimene võistlus seljataga. Siis peaks pilt juba natukene selgem olema ja tekib võimalus olukorda  veidi adekvaatsemalt hinnata.

Kokkuvõtteks

Kui ma juba ühe “vaimustava” tsitaadiga täna maha sain, siis tooksin heameelega asjade kokkuvõtteks sisse ka ühe laialtlevinud ütluse. Sport on elu. Aga nii üllatav kui see ka pole, ma vaidleksin heameelega vastu ja ütleks selle lause hoopis teistpidi- Elu on sport. Mõtle välja, miks viimane lause sobib nii hästi kokkuvõtteks.

NB! Kirjavigadega tegelen homme, täna liiga unine ja väsinud, et üldse midagi aru saada.

Fitness (Oh My) Five 2012

Tegin just hiljuti ühe huvitava avastuse, nimelt ei ole ma blogi loomise hetkest ( 8. jaanuar 2012) alates teinud ühtegi postitust, mis oleks otseselt seotud spordiga. Ma leian, et just nüüd oleks õige aeg see viga parandada ja pühapäeval (12. veebruar) toimunud Fitnesse Five annab mulle selleks suurepärase võimaluse.

Kes veel ei tea, siis Fitness Five kujutab endas võistlust, kus põhirõhk on üldkehalisel võimekusel. See tähendab, et võistluse käigus käiakse läbi kõik peamised (populaarsemad) lihasgrupid nagu rind (surumine), biitseps (Z-kangiga küünarvarte kõverdused), jalad (kükk), selg (lõuatõmbed) ja triitseps (rööbaspuudel surumine).

Surumine (60% kehakaalust)

Eelpool mainitud järjekord oli sama, mis võistluselgi. Nagu näha, siis alustasime surumisega, mis läbi aastate on muutunud minu vaieldamatult tugevaimaks küljeks.  Tugev külg või mitte, aga ärevaks tegi selle juures asjaolu, et võistlustel on nõutud väga korralik tehnika. See tähendab, et surumise puhul ei tohtinud olla rinnal põrget, tuharad pidid terve aja maas olema ja üleval pidi käed täiesti sirgu lükkama.

Ehkki enne suruma minekut oli kätes väike värin sees, siis hetkel mil ma kangi kätele tõstsin, sain aru, et siit tuleb palju. Mul oli õigus. Aja piiranguks oli kõikidel aladel 75 sekundit ja selle ajaga õnnestus mul 50 kilogrammist kangi suruda 109 korda. Peale esimest ala tundsin ennast üldvõidu suhtes päris kindlalt, sest edumaa oli kärisenud juba mõnekümne punktiliseks.

Surumine

Biitseps (30% kehakaalust)

Teise alana oli kavas Z- kangiga biitseps. Iseenesest on biitsepsit tehtud jõusaalis korduvalt ja korduvalt, aga jällegi oli komistuskiviks tehniline sooritus, mis pidi olema laitmatu. Biitsepsit tehes pidi selg olema toetatud vastu posti ja terve harjutuse jooksul ei tohtinud see posti küljest lahti tulla. See tähendas ka seda, et isegi kangi alla lastes pidi selga kramplikult vastu posti hoidma ja nii üllatav kui see ka pole, on see raskem kui esialgu tundub.

Läbi valugrimassides nägude ja viimseni piimhapet täis pumbatud biitsepsite õnnestus sealtki noppida soliidne punktisumma. Täpsemalt sai 25 kilogrammise kangiga tehtud 42 kordust, mis andis taaskord küllaltki kindla alavõidu.

Biitseps

Biitsepsi emotsioon

Kükk ( 100% kehakaalust)

Siinkohal langes enesekindlust taaskord nulli lähedale, sest teatavasti aerutajale kui sellisele on jalad ja nendest tulenev kaal pigem koormaks kui õnnistuseks. Just seetõttu ei ole mina oma treeningaastate jooksul teinud ühtegi tõsiseltvõetavat jõutreeningut jalgadele ja loomulikult arvasin, et see saab olema kükkimise juures takistuseks. Eksisin.

Raske on öelda mille pealt see tuli, kas tahtejõu või kartuse ees kaotada, aga 82,5 kilogrammise kangiga tegin 75 sekundi jooksul ei vähem ega rohkem kui 43 kükki. Eriti lõbusaks muutis asjaolu see, et teine koht sellel alal tegi 42 kordust ja kuna eestlasele on kahjurõõm kõige suurem rõõm, siis võttis see minulgi suu naerule.

Üks asi, mis kindlasti oli minu kasuks sellel alal, oli see, et kangiga alla minnes pidi tuharaga ära puutuma sinu all oleva pingi, mis siis vastavalt inimese pikkusele sätiti paika. Ja kuna tegemist oli korraliku ja tugeva pingiga, siis sain kasutada seda enese põrgatamiseks alt tagasi ülesse.

Kükk

Küki emotsioon

Lõuatõmbed

Peale kolmandat ala oli minu edumaa kasvanud juba enam kui 60 punktiliseks ja kui eesmärgiks oleks olnud võtta ainult üldvõit, siis oleks piisanud sellest, kui ma oleksin teinud veel ainult kaks lõuatõmmet. Kuna mul oli aga sadistlik soov auhinnalaud omastada, siis tegin ka järgmised alad korralikult lõpuni. Peale kolmandat ala sätiti minu õnneks võistlejate järjekord nii, et need kellel oli vähem punkte tegid kõigepealt ja need kel rohkem, tegid viimastena.

See andis mulle võimaluse teada täpselt, kui palju keegi oli teinud ja võttis taaskord pinged maha. Lõuatõmbed pidid, nagu kõik teisedki harjutused, olema tehniliselt korralikult sooritatud. Siin jälgiti põhiliselt seda, et alla minnes käed oleks täiesti sirgu, üleval lõug käiks üle kangi ja et kehaga õõtsutama ei hakkaks.

Sedamoodi tegin 30 lõuatõmmet. Tõsi küll, lõuatõmbeid oleksin ma jõudnud kindlasti 10-20 tükki veel teha, aga kuna väsimus hakkas võimust võtma ja enesetunne ei olnud enam kiita, siis ma otsustasin, et hoian natuke tagasi ja valmistun järgmiseks ja ühtlasi viimaseks alaks.

Lõuatõmbed

Triitseps

Viimasele alale minnes oli edumaa kasvanud juba enam kui 70 punktiliseks ja nii enesekindlus kui enesetunne olid selleks ajaks tagasi õiges kohas. Ka seekord asusin võistlustulle viimasena, aga kuna viimase alaga oli eesmärk ennast taaskord läbi tõmmata, siis tegin harjutust täie tõsidusega.

Viimase harjutuse juures loeti kordus tehtuks siis, kui üleval lükkad käed täiesti sirgu ja all lähevad õlad küünarnukkidest allapoole. Sellel harjutusel õnnestus mul lisaks koguda täpselt 50 punkti ( 51 algselt, aga tehniliste puuduste pärast võeti üks kordus maha), mis lõpptulemuseks andis korralikud 274 punkti.

Triitseps

Auhinnad

Ühispilt

Lühike video võistluspäevast

Lõpetuseks

Tegemist oli ühe suurepärase pühapäeva veetmise viisiga, kus üheaegselt sai nautida millegi täiesti uue proovimist ja samaaegselt ka meeldivat võistlusnärvi. Fakt, et sellist asja varem pole teinud annab aga tunda praegugi, sest lihased, mis peaksid olema minu suured sõbrad, käituvad nagu nad ei tahaks mind tundagi.

Valu, mis täidab reie lihaseid ja tuharaid, on selline, mis paneb unustama kõik muud maailma mured, sest selle valu kõrval on need tühised. Hoolimata valust ja minu tagasihoidlikust vingumisest selle üle, teeksin ma võimaluse korral kogu selle võistluse uuesti läbi. Praegugi loodan, et ehk toimub lähiajal veel mõni sarnane üritus, millest oleks võimalus osa võtta, sest ainus kindlalt kaotatud võistlus on võistlus, kus pole käinud!

Fotod: Mihkel Vitsut

Videomaterjal: Vladimir Borissov

Toimetas: Katrina Loonurm

Uudis fitness.ee leheküljel

Fitness.ee foorum

Peatse Fitnessimiseni

At the end of pain is success