Slovakkia, jalg ja jõusaal. Ehk kõik spordist.

Tere taas!

Eelmise ja praeguse postituse vahe on küll kärisenud häbematult pikaks, aga tuleb tunnistada, et spordilainel väga palju uut ja huvitavat pole ka vahepeal toimunud. Tõsi, käidud sai ühel aerutamise võistlusel Slovakkias, mis läbi katsumuste kujunes oma tulemuste poolest siiski üllatavalt positiivseks. Tegemist oli arvestatava tasemega rahvusvahelise võistlusega, mis andis suurepärase võimaluse hetkel olemasoleva vormi kontrollimiseks.

Lisaks kõigele sellele, mis on seotud aerutamisega on käinud vahepeal pidev töö ka jalgade arendamisel ning vähem rõhku ei ole pandud ka ülakeha säilitamisele, mis praeguse seisuga tundub nii jõu kui lihase poolest sama hea või isegi parem, kui ta oli enne EKV-d. Nüüd aga asjadest veidi lähemalt.

International Regatta Piestany, Slovakkia

500m

Nagu ma eelnevalt mainisin, siis oli tegu ühe küllaltki tugevatasemelise võistlusega, mis andis võimaluse hetkevormi kontrollimiseks. Mõeldud tehtud. Minu jaoks sisaldas see kolmepäevaline võistlus endas kahte distantsi: 500m ja 200m. Hoolimata tõsiasjast, et minu eelisdistantsiks peetakse 200m, ootasin mina oluliselt rohkem seda, mis hakkab saama 500m distantsil. Kuna seoses erinevate probleemidega ei olnud mul võimalik osaleda ettevalmistuslaagris Hispaanias, siis kartsin enim seda, et minu kiirus võistlusrajal ei ole see, mis ta peaks olema, et püsida sabas meestel oma kõrvalradadel.

Minu õnneks, kõik need kartused olid asjatud. Edasipääsusüsteem oli selline, et iga eelsõidu võitja sai otse finaali ja 2-7 koht poolfinaali. Tänu üllatavalt heale tundele, mis saatis mind kogu distantsi vältel ei olnud mul probleemi hoida oma paadinina konkurentidest piisavalt pikalt ees, et tagada otsetee finaali. Tõsi, 100m enne lõppu avastasin, et üks inglane oli ennast väga lähedale pressinud, aga sellele lähenemiskatsele reageerisin ka ise tempotõusuga ja võit teise koha ees oli küll ajaliselt väga väike, ( 0,080 s) aga hoolimata sellest oli olukord kontrolli all.

Edasi jäi oodata finaali. Tunne oli hea, jõudu jagus, tahtmist oli, kõik oli nii täiuslik, kui ta minu väikese kilometraaži juures olla sai. Küll aga muutus üks faktor. Ilm. Finaali ajaks keeras tuule ja laine nii, et ta puhus tagant-vasakult ja minu võime sõita küljelaines on üks hädine null. Hoolimata eelsõidus näidatud tugevast ajast, ei õnnestunud mul 500m finaalis teha muud, kui lihtsalt kuidagimoodi lõpuni jõuda. Võidusõidust oli asi kaugel. Juba start, mis on mul alati olnud hea, oli täielik ebaõnnestumine. Käsivarred olid krampis juba ainuüksi lainetes aeru kinni hoidmisest ja enese püstihoidmisest.

Sel hetkel olin ma psühholoogiliselt juba kaotanud. Ma teadsin, et ma ei suuda niimoodi võistelda ning nagu iga spordiga tegelenud inimene teab, siis sellise eelhäälestusega ei ole võimalik võita ühtegi võistlust. Mitte ühtegi. Ka see sõit ei olnud erand. Peale 100m läbimist ja korduvalt „peaaegu ümber käimist“ ma loobusin lõplikult. Lasin käed alla, hingasin sügavalt kopsud õhku täis ja pea norus kulgesin lõpuni. Kurb oli. Kuradi kurb, sest ma teadsin, et kui mitte kulla, siis medalivääriline olin ma antud võistlusel igal juhul. Aga ilmataadil olid seekord teised plaanid ja andes au kaasvõistlejatele, siis nendes tingimustes olid nad minust kordades paremad. Tõesti, kordades.

Peale 500m finaali otsustasin, et nüüd on õige aeg oma mured süsivesikutesse uputada. See poeskäik, mis samal õhtul ette sai võetud, sisaldas ilmselt sama palju süsivesikuid, kui ma olin söönud viimase kahe nädala jooksul kokku. Loomulikult leidus ostukorvis hulganisti erinevaid saiakesi, keeksi, šokolaadi, Coca Colat ja jäätist, mis said veel samal õhtul kõik sisse söödud. See fakt, et mul ka veel järgmisel päeval halb olla oli ei mänginud suurt rolli, sest teine võistluspäev oli 1000m päev ja sellel distantsil ma see aasta ei võistelnud.

200m

Selleks ajaks, kui algasid võistlused 200m distantsil oli juba kätte jõudnud võistluste viimane ehk kolmas päev. Pühapäev. Masendus 500m ebaõnnestumisest sai kõrvale heidetud ja algasid ettevalmistused enam kui kaks korda lühemaks distantsiks. Ühesõnaga, algasid ettevalmistused sprindiks. Nii nagu võistlustel ikka, sai hommikul varakult tehtud esimene sissejuhatav tiir veepeal, mis juba samal hetkel andis lootust, et siit võib midagi tulla. Taaskord, tunne oli üle ootuste hea. Leidus piisavalt nii plahvatuslikku jõudu stardiks kui ka jõulist vastupidavust kogu ülejäänud distantsi kannatamiseks.

Kätte jõudis aeg eelsõiduks. Ilm oli taandunud, segavast tuulest ja lainest, millega ilmataat meid kaks päeva varem oli „rõõmustanud“ ei olnud enam märkigi. Minule oli see ainult positiivne uudis. Eelsõidu edasipääsusüsteem oli natukene vähemate osalejate tõttu teine. Kahest eelsõidust 1-3 koht said otse finaali ja viimased kolm selgusid poolfinaalis. 200m eelsõit oli sarnaselt 500m sõidule kontrollitud. Alates esimesest tõmbest surusin oma paadinina ette ja niimoodi jäi see kuni distantsi lõpuni. Eelsõidu aegade põhjal sain kirja kiireima aja ehki maksimaalsest sõidust oli asi veel kaugel ja ma teadsin, et kui keegi kõrvale trügib, siis on mul tagataskus veel paar kiiremat käiku, mida eelsõidu puhul vaja ei läinud.

Nüüd, kus finaalikoht oli tagatud ei jäänud teha enam muud, kui natuke puhata, nautida kõrvaltvaatajana teiste kannatusi veepeal ja vaid mõni tund peale seda, alustada ettevalmistusi finaaliks. Ilm püsis. Puhus küll kergelt küljepealt, aga lainet ei tekitanud ja mingit segavat faktorit nad ei loonud. Ka enesetunne püsis endiselt hea. Ei olnud absoluutselt millegi üle kurta. Soojendus sai tehtud täpselt nii nagu ma olen seda teinud koguaeg, veepeale sai mindud täpselt sama palju enne starti nagu koguaeg, veepeal sai tehtud täpselt samad soojenduslõigud nagu koguaeg ja adrenaliin ja närv, mis enne starti oma olemust näitasid olid täpselt sellised nagu nad on alati olnud.

Kõik oli vana ja tuttav. Kõik oli kodune. Jäänud viimased minutit hetkeni, mil antakse start. Kõigil võistlejatel palutakse tulla stardijoonele. Sel hetkel on ümberringi täielik vaiku ja ainus asi, mida sa kuulda võid on aerude vettelöögist tekkiv sulpsatus ja kohtuniku hääl, kes võistlejate nimesid ette loeb. Iga viimnegi hing siin stardijoonel on oma mõtetes ainult 200m juures. Sel hetkel kaovad kõik teised idee ja lootused, mis mõnel teisel ajal võivad tunduda kordades tähtsamad. Keegi ei räägi. Kõik on vaiksed ja valmistuvad stardiks.

Üheksa paati stardijoonel. Üheksa erinevat ootust, üheksa meest, kes kõik tahavad võita. Medalikomplektis jagub auhindu aga ainult kolmele. Kuid enne veel, kui kõik paadid alustavad oma teekonda stardist finišisse, tuleb valestart. Ühes kahe teise süstamehega, kuulusin ka mina nende hulka, kes esimese valestardi eest hoiatuse sai. Paadid sätitakse tagasi joonele, kõlab stardikäsklus ready-set-…stop. Taaskord. Valestart. Teise valestardi autoriteks ei olnud keegi meist kolmest, kes tegid esimese valestardi ja tänu sellele kedagi ka võistlusest ei eemaldatud.

Uuesti. Närvid on juba viimase piirini krutitud ja stardis seistes süda peksab nagu oleks just maksimaalse lõigu lõpetanud. Viimased sügavad hingetõmbed enne starti, tõstan aeru ülesse nii, et aerulaba ots oleks osaliselt juba vees. Kuulen stardikäskluse algust ning vahe seti ja go vahel venib. Liiga pikalt venib, aga pean tõmbama, muidu magan stardi maha. Valestart. Sel hetkel jõudsin korraks mõelda, et see läheb minu arvele ja minu sõit jääb katki, aga vaadates vasakule selgus, et üks paat oli ennast veelgi varem liikuma tõmmanud.

See paat, tegi seda aga juba teist korda ja tema jaoks lõppes sõit natukene enne seda, kui see üldse alata sai. Nüüd jääb stardijoonele meid järele ainult 8. Kõik sätitakse jällegi stardijoonele ja seekord start ka tõesti õnnestub. Teen esimesed meeleheitlikud tõmbed, et paat liikuma saada ja et ta võimalikult kiiresti veepeale tõuseks. Algab võitlus konkurentide ja iseendaga, sest keegi ei taha kaotada. Keegi ei tohi alla anda. Kaasaarvatud mina ise. Algus on paljulubav, kiiruse saan ülesse, paadi saan jooksma ja jäänud on ainult lõpuni kannatada.

Need 37 sekundit, mis kulus antud distantsi läbimiseks võivad tunduda lühikese ajana, aga sõidu käigus venivad need kohutavalt. Veel enne seda, kui need 37 sekundit läbi saab juhtub midagi. Umbes poolel maal ehk siis 100m peal läheb raskeks. Ütleks isegi, et ebaloomulikult raskeks. Iga tõmme tundub kangutamisena ja selle tulemusel laguneb seegi tehnikaraas, mis mul sel hetkel pakkuda oli. Sel hetkel hakkasin aru saama, et konkurendid tulevad järjest lähemale. Lõpp oli ikka kuradi raske. Aga tuli kannatada, sest allaandmine selles olukorras ei kuulunud võimalike valikute hulka ja pealegi, ma tahtsin seda medalit.

Lõpuks saabus päästev finišijoon ja samal hetkel, kui ma selle ületasin vaatasin vasakule, kus ma nägin, et kaks paati on minust ees. Aeg, mis mul kulus pea pööramiseks vasakult paremale oli aeg, mille ma kulutasin lootusele, et ehk sealt poolt keegi mööda ei jõudnud. Ma teadsin, et nad lõpus tulid oluliselt lähemale, aga ma pidin lootma. Ja tõsiasi, mis lõpuks selgus oli see, et ka peale paremale vaatamist ma veel ei teadnud, kas ma pääsesin kolme hulka või mitte. Ainus, mis ma sealt nägin olid kaasvõistlejate valugrimassides näod, kes üritasid peale kannatusi natukenegi hapniku sisse ahmida.

Nüüd jäi oodata ainult kohtunike otsust, et kes siis kutsutakse paadikontrolli. Kui ma nägin ja kuulsin, et kolme kutsutud paadi hulgas oli ka minu paat, siis sain lõpuks rahulikult hingata. Selleks hetkeks ma juba teadsin, et hoolimata raskest sõidust ma päris tühjade kätega siiski ei jää. Lõpptulemuseks selle distantsil siis jäigi kolmas koht, mis tegelikult oleks ju võinud olla ka kuld, aga midagi läks distantsil väga valesti. Võimalik, et võistlusrajal leidus madalik, mis hetkeks mu paadi jooksu kinni kiilus ja peale mida ma enam oma sõitu taastada ei suutnud.

Tegelikult ei julge ma kindlalt midagi öelda. Võib ka olla, et ma valestartidega väsitasin ennast lihtsalt nii palju ära, et ma ei olnud võimeline enam maksimaalselt ründama. Tuli ju iga valestardi puhul siiski teha nii mõnigi maksimaalne tõmme, mis nagu hiljem selgus, läksid kõik tühja. Praeguseks hetkeks ei mängi see kõik enam aga rolli. Oli mis oli, praeguseks on see kõik tehtud ja möödas.

Harku järv 2011

Jalg ja jõusaal

EKV-st on praeguseks möödunud juba küllaltki palju aega ja ega see vahepealne aeg pole veedetud ka niisama paremaid aegu oodates. Praeguse seisuga teen keskmiselt 3-4 jõusaalitreeningut nädalas, millest üks trenn on sisustatud puhtalt jalgadele. Ehki üks jalatrenn nädalas ei ole just teab mis suur koormus, pean tunnistama, et see siiski töötab. Loomulikult olulist massi jalgadele niivõrd lühikese ajaga ei kasvata, aga vaikselt hakkavad tekkima juba viisaka väärtusega kontuurid ja jalg ei ole enam päris selline tuim ja üksluine nagu ta oli veel paar kuud tagasi.

Esimesi positiivseid tähelepanekuid võib teha ka raskuste juures, mida ma kasutan jalatreeningutel. Loomulikult need numbrid on hetkel veel nukralt väikesed ja seetõttu hõiskamiseks on veel vara, aga peamine on see, et areneb. Teatavasti areng on iga treeningu eesmärgiks ja kui sellest lähtuda, siis läheb see kõik asja ette. Midagi uut ja maailma alustalasid paigast liigutavat jalgade kohta nagu rohkem ei oskagi välja tuua. Ehk võib-olla veel see, et kui kõik hästi läheb, siis peale Jaanipäeva saab suurendada ka jalgade osakaalu jõusaalitreeningutes.

Aga see vajab veel täpsustamist ja eks sellega natukene ka aega veel on. Aga tulles tagasi selle osa juurde jõusaalist, mis ei sisalda jalgu, siis pole kahtlustki, et ma olen sellega väga rahul. Endalegi üllatuseks ei ole jõunäitajad langenud just kuigi palju, kui nad üldse on. Kas selle põhjuseks on see, et ma teen selle aasta suvisel perioodil oluliselt rohkem jõusaali või hoopis see, et ma esimest aastat tegelen toitumise jälgimisega, ma ei tea, aga fakt on see, et tulemus on parem, kui kunagi varem. Loodetavasti annab suvine jõu säilitamine eelise ka sügis/talviseks hooajaks, kus saab hakatud taaskord tegelema just maksimaalse jõu arendamisega.

Salajase soovina võin siinkohal välja öelda, et loodan lähima 2-3 aasta jooksul jõuda ka eesmärgini, mis pool naljana on mul peas tiirelnud juba päris mitmeid aastaid. Varustuseta rinnalt surumine 200+ kg. Praeguse seisuga eeldab see 30kg lisamist oma maksimumile, mis sai korratud ka siis, kui dieediga olin oma kaalu langetanud 83,6-lt kilogrammilt 75-le kilogrammile. Tõsi, antud juhul ei toimunud rinnal kangi fikseerimist ja võistlusreeglistiku järgi neid katseid ei oleks ära loetud. Lisaks olen hetkel teinud ka jätkuvalt lõuatõmbeid ja triitsepsi surumisi, mis siis teatavasti kuuluvad Athletic Fitnessi kavasse.

Viimasel ajal olen teinud neid harjutusi küll suurte lisaraskustega ja konkreetset ettevalmistust paljude korduste kannatamiseks pole veel ette tulnud, aga selleks on ka vara veel. Kui järgmised võistlused juba lähemale jõudma hakkavad, küll siis saab muudetud treeninguid vastavalt nii, et laval tuleksid juba uued rekordid. Atheltic Fitnessi vastupidavusvooru sõudeergomeeter on praeguse seisuga jäänud unarusse ja kahtlemata tuleb ka see taaskord treeningutesse sisse tuua, aga nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis aega veel on.

Tundub, et selleks korraks on jutud jällegi räägitud. Nüüd, kus suvi peale tuleb ja kooliasjadega ei ole vajadust enam päevast-päeva tegeleda, siis loodan, et mul õnnestub hakata kirjutama siia natukene tihedamini. Kas just nii pikalt, seda ma ei tea, aga see paistab juba lähitulevikus. Enam ei ole jäänud teha muud, kui soovida head suve jätku ja öelda, kohtumiseni Jaanitulel.

Aadam, Eeva ja Sumerid

Kuna Olja soovis Maiadele järgnevas postituses lugeda Sumeritest, siis neist ma ka räägin. Tõenäoliselt ei saa tegu olema mitte niivõrd ajalool, kui teooriatel põhineval postitusel, aga lühidalt annan ülevaate ka nende tegemistest palju aastaid enne meie ajaarvamist.

Rahvas, kes pani alguse tsivilisatsioonidele

Kui Maiade tsivilisatsioonist rääkides mainisin, et nemad on kooliprogrammides ja üleüldises elus saanud häbiväärselt vähe tähelepanu, siis ma usun et Sumeritega on seis veel hullem.

Kui hakata meenutama seda, mida koolis õpetati ja millest koolis räägiti, siis meenuvad esimese asjana Vana- Kreeka, Rooma Impeerium ja Egiptus.

Nende kõikide puhul on tegu märkimisväärsete tsivilisatsioonide ja impeeriumitega, aga on üks suur erinevus, mis eristab neid Sumeritest.

Nimelt Sumerite tsivilisatsioon on esimene teadaolev tsivilisatsioon maailmas ja selle loomisperioodiks on dateeritud 4500- 4000 aastat Ekr.

Need aastaarvud muudavad Sumerid umbes 2000 aastat vanemaks kui on Maiad, umbes 2500 aastat vanemaks kui Egiptus ja peaaegu 4000 aastat vanemaks kui Rooma Impeerium.

Vaadates Sumerite tsivilisatsiooni vanust võiks ju arvata, et see mõjutab ka nende tsivilisatsiooni üldist arengutaset negatiivselt, aga tuleb tunnistada, et tegelikkus on hoopis vastupididne.

Tõestus sellest, et Sumerid pidasid ka iseennast tsiviliseeritud ja haritud inimesteks peitub juba nende tsivilisatsiooni nimetuses, mis originaalis on  Sumer ja tõlkes tähendaks see  “tsiviliseeritud isandate maa”.

Selle rahva puhul on nende kõrge arvamus iseendast igati õigustatud, sest raske on leida ühtegi teist tsivilisatsiooni kelle kanda jäävad nii paljud selle aja kohta uued tehnilised saavutused ja leiutised.

Sumerite pärand:

• Ratas
• Aritmeetika
• Geomeetria
• Sõjaväe formatsioonid
• Kohtu ja õigussüsteem
• Nuga
• Kirves
• Sõrmus
• Naelad
• Sandaalid
• Turvised
• Õlu

See nimekiri jätkuks veel küllalt pikalt, aga eelpool mainitud on ilmselt sellised mille puudumine tunduks praegusel ajal väga harjumatu.

Lisaks praktiliste vahendite loomisele olid Sumerid väga arenenud ka sellistes valdkondades, millel puudus selge praktiline otstarve. Nende oskus mõista meie planeedist väljaspool asuvat ruumi oli hämmastav.

Nende teadmised päikesesüsteemist ja isegi sellest väljaspoole asuvast olid nii suured, et ka tänapäeval ei osata leida ühte kindlat vastust kuidas Sumerid seda kõike teadsid.

Päikesesüsteem Sumerite silme läbi

Meie päikesesüsteem, nii nagu meie seda teame, koosneb kaheksast planeedist ( eeldades, et Pluutot ei loeta planeetide hulka) mis tiirlevad ümber päikese. Kõik kaheksa planeeti avastati alles 18nda sajandi lõpuks ja viimane taevakeha Pluuto avastati üldse alles 1930 aasta.

Aga nüüd siis see koht kus asi muutub intrigeerivaks. Kui arheoloogid ja ka teise eriala teadlased hakkasid uurima erinevaid savitahvleid ja kujutisi müüridel, satuti ühe huvitava pildi ette. Pilt koosnes erineva suurusega ja erineva asetusega ringikujulistest objektidest.

Tegemist oli proportsionaalselt täiusliku maketiga meie päikesesüsteemist. Aga mis oli veelgi intrigeerivam selle juures, oli see, et makett sisaldas päikest, kõiki kaheksat meile tuntud planeeti, meie Kuud, Pluutot ja lisaks kujutati seal veel ühte planeeti. Praegu kutsutakse seda planeeti Planeet X.

Sumerite päikesesüsteem

Keegi ei oska kindlalt öelda kas tegu on tõesti planeediga, mida me ei ole veel avastanud, või on tegu mõne mütoloogilise väljamõeldisega. Küll aga, 20 sajandi lõpus taevasse saadetud raketti abil, mis pidi minema uurima Pluutot avastati, et Pluutol  oli olemas ka kaaslane millest varem ei teatud midagi.

Sellest teadmisest lähtudes olid teadlased võimelised välja arvutama Pluuto tegeliku massi. See mis selgus, põhjustas teadlastes hämmingut. Pluuto mass oli eelnevalt arvatust kordades väiksem ja nii väikese massiga taevakeha ei oleks olnud kuidagi võimeline mõjutama planeet Nepuuni niivõrd, et see käituks oma orbiidil nii nagu ta teeb seda praegu.

Sellest tehti juba küllaltki julge oletus, et meie päikesesüsteemis peab olema veel vähemalt üks planeet, mis mõjutab kogu süsteemi tasakaalu.

Peale seda hakkasid ka astronoomid kahtlema oma teadmistes meie päikesesüsteemi planeetide arvu kohta ja algas laiaulatuslik otsing mööda taevalaotust, et leida mingeid jälgi sellest meile teadmata planeedist. Siiamaani pole need tulemusi veel toonud.

Kuna puudub konkreetne silmside ühegi võimaliku objektiga, mis võiks olla see saladuslik Planeet X, siis on teadlased teinud pakkumisi, miks me sellest midagi ei tea.

Kõige veenvam neist on see, kus selle planeedi trajektooriks arvatakse olevat hiiglaslik ellips, mis üheltpoolt möödub väga lähedalt kõigist  meie päikesesüsteemi kehadest, teiselt poolt aga viib aastasadadeks selle meie päikesesüsteemist nii kaugele, et me ei ole võimelised seda leidma.

Ometi hoiavad meie Päike ja teised planeedid seda tundmatud planeeti piisavalt tugevalt oma gravitatsiooniväljas, et mitte lasta sellel lõplikult kaduda.

Ehki uus ja meile tundmatu planeet põhjustab astronoomides elevust, tuleb tunnistada, et veelgi suurem elevus tuleb siis kui hakata mõtlema selle üle,  kust kohast pärines Sumerite info kogu meie päikesesüsteemi ja selle funktioneerimise kohta?

Päikesesüsteem

Lisaks planeetidele endile, on iidsetest kirjutistest leitud ka detailsed kirjeldused planeetide värvuse ja teiste füüsikaliste omaduste kohta, mille tänapäeva astronoomid said teada mitte enne kui aastal 1970, kui saadeti mitmeaastasele teekonnale rakett mis kandis uurimiseks vajalikku tehnoloogiat.

Kas Sumeritel oli kontakte kõrgemal seisvate isenditega? Võibolla tulnukatega?

Anunnakid- meie esivanemad?

Kui minna veel sügavamale Sumerite pühadesse kirjutistesse ja joonistustesse, siis võime ehk leida ka vastuse igipõlisele vastusele- kust meie, inimesed, tuleme? Sumerite läbivaks teemaks seinamaalingutes ja skulptuurides on olend, kellel on kotka pea ja inimese keha. Sumerid nimetavad neid Anunnakideks mis tõlkes tähendaks “need kes tulid taevast maapeale”.

Anunnaki- need, kes tulid taevast maapeale

Sumerite pühakirjad pakuvad detailset ülevaadet sellest, kuidas inimesed ei ole midagi muud, kui ainult Anunnakide geenimutatsiooni katsetused, kes on loodud maapeal olema orjarahvaks. Müstilisi tõendeid geenimutatsiooni võimalikkusest on leitud isegi graveerituna kivimüüride sisse.

Seal on kujutatud Anunnakit, kes hoiab käes klaasi (sarnaneb katseklaasiga), mis kirjutiste järgi sisaldab eluvett ja see graveering on omakorda mõlemalt poolt ümbritsetud kujutisega, mis sisaldab endas kahte omavahel põimuvat pikka keha. Alguses arvati see kujutabw kahte omavahel põimuvat madu, aga Sumerite pühakirjad ei viita mingil moel seotusele madudega.

Küll on aga vihjatud inimeste loomisele mitte millestki ja sellele faktile toetudes on hakatud arvama, et tegu on hoopis DNA kujutisega, mille muutmisel on saadud Anunnakidest inimesed. Kogu selle teooria juures on veel huvitav see, et Piiblis, Moosese 1. raamatus räägitakse kuidas jumal lõi Aadama põllusavist ja hiljem loodi Eeva omakorda Aadami ribist.

Kas ei või olla, et Piibli versioon inimese loomisest on tegelikult sama sündmus, aga lihtsustatud kujul.  Ja võibolla Piibel tõesti on ajalooraamat mis on kirjutatud sellises formaadis, et ta oleks olnud vastuvõetav selle aja inimestele.

See muudaks inimese, kes praegu arvab et ta on loodusekroon, hoopis orjarahvaks ja raske oleks prognoosida, mida teeks selline teadmine siis kui see teooria saaks kinnitus.

Fakt on see, et paljud inimese filosoofiad ja elu põhitõed tuleks ümber mõelda, aga paljudele võiks see saada ka hoopis saatuslikuks.

Kindlasti tekib küsimus, miks peaks keegi looma orjarahva mingile juhuslikule planeedile? Ka selle kohta on leitud vähesel määral kirjalikku materjali ja arvatakse, et valitud planeet ei ole sugugi juhuslik. Nimelt sisaldab meie planeet  praegu ja sisaldas ka siis suures koguses kulda.

Kuld kui metall on parim teadaolev elektrijuht ja ükskõik millise kõrgtasemel tehnoloogia arendamiseks oleks see parim valik. Eeldades, et Anunnakid on võimelised läbi viima planeetide ja võimalik et ka galaktikate vahelisi reise, siis peab neil olema meile mõistmatult võimas tehnoloogia mille arendamine ja ehitamine nõuab kulda.

Täpselt analoogsest olukorrast on räägitud ka Columbuse retkede ajastul ameerikas asunud väiksemate asulate kirjutistes, kus nad kummardavad taevast tulnud olendeid ja nende rahustamiseks uputatakse järvedesse tonnide viisi kuld esemeid. Huvitav on aga see, et kuld mis sinna uputati on endiselt kadunud.

Sellel teemal aga pikemalt ei peatu kuna ei ole seotud enam Sumeritega. Võimalik, et kunagi räägin sellest ka täpsemalt.

Lõpetuseks

Tegu on kahtlemata raskesti mõistetava ja usutava teemaga, aga täpselt sama raskesti usutav oleks see, et me oleme kogu galaktikas ja maailmaruumis ainukesed. Kuskil kaugel on kindlasti keegi, kes oskaks vastata kõikidele nendele küsimustele, aga praeguseks peame leppima sellega mida on kirja pannud meie esivanemad mitmeid mileeniumeid tagasi.

Kõige kurvem osa selle juures on aga see, et kui see kõik vastab tõele, siis alates aastast 4000 Ekr on inimkond oma teadmistega käinud ainult allapoole ja tekitab masendust kui mõelda, et inimesed, kes elasid 6000 aastat tagasi teadsid rohkem kui teame meie täna.

Maiade sõnavõtt ehk aasta 2012

Minu käest on korduvalt küsitud, et mida mina arvan aastast 2012 ja sellega seotud Maiade iidsest ennustusest. Vastus on lihtne- palju arvan. Aga sellest täpsemalt rääkimiseks tuleks põgusalt peatuda ka nende ajalool ja uskumustel, sest kõik see on seotud nende oskuse ja võimega ennustada aega.

Just nimelt aega, mitte tulevikku. Ühtlasi leian, et võrreldes teiste sama perioodi tsivilisatsioonidega, on Maiad saanud häbiväärselt vähe tähelepanu  ja seetõttu teen neile väikese promoürituse.

Maiade asukoht ja aeg meie planeedil

Maiade puhul on tegemist tsivilisatsiooniga, mis püsis meie planeedil ligikaudu 3000 aastat, mõnede arvates isegi kuni 700 aastat kauem. Laiemalt levinud arvamus on, et Maiade tsivilisatsioon püsis aastatest 2000 aastat eKr kuni 900 aastat pKr, mil nad teadmata põhjustel hülgasid kõik oma linnad ja inimesed kadusid.

Lahknevus nende eksistentsi kestvuse ümber tekib aastatel umbes 1300 Pkr, kui ühed teadlased väidavad, et sel perioodil samadele aladele elama asunud inimesed olid maiad, kes tulid peale 400 aastast kadumist oma alasid tagasi nõudma, teised nimetavad neid aga asteekideks. 

Maiade arhitektuuri stiilinäide

Alad, millest jutt käib ja mida maiad valitsesid, olid selle aja kohta märkimisväärselt suured. Neile kuulusid praeguse Mehhiko lõunapoolsed alad, Yukatani poolsaar ja lisaks ajasid nad oma juured tervesse Lõuna- Ameerika keskossa.

Seetõttu nimetati neid Mesoameerika valitsejateks. Maiade alad jagunesid kolmeks- Lõuna maiade kõrgalad, Kesk Madalalad ja Põhja Madalalad.

Maiade kardetud kalender

Maiasid võib ühes sumerite ja egiptlastega  pidada meie planeedi kõige esimesteks teadlasteks. Maiade võime mõista ja kasutada matemaatikat, astronoomiat ja füüsikat oli selline, mis kohati teeb kadedaks ka praeguse aja teadlased.

Maiade loodud kalender, millest viimasel ajal on palju juttu olnud, on loodud sellisel tasemel, et see on tuhandeid kordi täpsem, kui meie poolt kasutusel olevad kalendrid tänapäeval.

Selle kalendri täpsus peitub selles, et üks ja sama kinnine süsteem on võimeline pidama päevade järge nii, et see arvestab ka liigaastaid ja päevade erinevusi aastate ja kuude lõikes. Tänapäeva kalendrid luuakse silmas pidades tulevat aastat ja seetõttu sobib see üks kalender ainult üheks järjestikuseks aastaks.

Maiade kalender koosneb kolmest kivikettast, mis on asetatud teineteise sisse nii, et nende liikumine ei saa toimuda teineteisest sõltumatult.

Välimine ehk kõige suurem ketas viitab ühele 365st päevast aastas, keskmine ketas annab ühe kahekümnest nimetusest ja kõige väiksem ketas annab numbri ühest kolmeteistkümneni.

Kaks sisemist ketast, millest ühel on 13 ja teisel 20 sümbolit, moodustavad 260-päevase püha-aasta, mida arvatakse olevat seotud 9 kuuga, mis viitab perioodile, mis kulub eostamisest lapse sünnini, ning ühtlasi oli tegu ka kalendriga, mille järgi elasid tavainimesed, kes kasutasid seda religioossete ja tseremoniaalürituste korraldamiseks.

Just need kolm märki ( päev, nimetus ja number) on need, mida maiad kasutavad mingi kindla sündmuse või perioodi märkimiseks nii tulevikus kui ka minevikus.

See kalender on ehitatud nii, et kõik kolm märki satuvad tagasi ühele joonele korra iga 52 aasta tagant. See tähendab, et iga 52 aasta tagant hakkavad päevad, kuud ja aastad omavahel uuesti klappima ja korduma.

Astmikpüramiid- Maiade kalender pikkade ajavahemike määramiseks

Iidsed maailmavaated

Maiade puhul on tegu tsivilisatsiooniga, kes lisaks sügavalt religioossele taustale, pidas lugu ka ajast. Siiani pole leitud ühtegi teist rahvast või tsivilisatsiooni, kes oleks olnud ajast nii vaimustunud, kui seda olid Maiad. Võiks isegi öelda, et aeg oli neile kinnisidee.

Siin ei ole loomulikult mõeldud seda, et maiad vaatasid pingsalt kella, et kõik asjad õigeks ajaks tehtud saaks, vaid neid paelus hoopis   aeg kui omaette nähtus.

Mina, sina ja ilmselt teisedki tänapäeval elavad inimesed vaatavad aega kui sirgjoonelist liikumist ühe kindla suunaga. Samal ajal maiad vaatasid aega kui tsüklit.

Maiad on veendunud, et aja puhul ei ole tegu sirgjoonelise-, vaid hoopis ringjoonelise liikumisega  ja sellest lähtuvalt hakkab aeg ja selles toimunud sündmused ennast kordama.

Arvatakse, et põhjus miks nad pooldavad aja tsüklilisust on see, et kuna nende taevakehade vaatlustulemused ja kalendri poolt tehtud ennustused nende asendite ja varjutuste kohta järgisid kindlat mustrit, siis peab ka kõik muu käituma sarnaselt sellele. Lühidalt- ajalugu kordab ennast.

Seda, kellel õigus on, ei saa me tõenäoliselt kunagi täpselt teada ja seetõttu tuleb igalühel võtta selles punktis oma seisukoht.

Maiade ennustused praeguse perioodi kohta :

• Probleemid religioosel tasandil ja nende muutused
• Riigikordade ja valitsejate kukutamised
• Sõjad
• Looduskatastroofid
• Palju surnuid

Need on väited, mis maiad on ennustanud käesoleva perioodi kohta. Ja see periood lõpeb nüüdseks juba vähem kui ühe aasta pärast. Olgugi, et läbi saab periood, mis on küllaltki negatiivse varjundiga, siis paranemist pole maiade järgi oodata ka järgmise perioodi vältel.

Maide ennustused tuleva perioodi kohta:

• Igal pool on surma
• Pool rahvast on näljas, teine pool elab ära
• Rahvad peavad kokku hoidma ja nägema vaeva ühise eesmärgi nimel

Kui vaadata mõlema perioodi ennustusi, siis on selge, et mõlemad ennustused viitavad meie praegusele olukorrale. Sellest võib järeldada, et kahe perioodi ülemineku ajal mõjutavad meid kahe erineva ajatsükli mõjud.

Kas see kõik on puhas kokkusattumus või tegu on millegi enamaga, seda ei tea kindlalt keegi. Küll aga on kindel see, et kes soovib, leiab hunnikute viisi vastuväiteid, ja kes soovib, leiab sama palju pooltargumente nende sündmuste kirjeldamiseks ja seletamiseks.

Astronoomiline päev

Tulles aga tagasi kuupäeva 21.12.2012 juurde, siis ei ole kahekümne aastane periood, mille järgi maiad ennustasid, ainus mis lõpeb. Samal ajal on lõppemas ka järjekordne astronoomiline päev. Astronoomilise päeva puhul on tegemist ajaperioodiga, mis meie mõistes tähendab ligikaudu 5150 aasta möödumist.

Maiade teadmistele tuginedes on praegu lõppemas viies ja ühtlasi viimane astronoomiline päev, mille kogupikkuseks on ligikaudu 26 000 aastat. See fakt, et viimane päev maiade kalendris läbi saab, ongi see, mis on andnud meediale põhjust rääkida maailmalõpust.

Tegelikult on maiade jaoks tegu ühe järjekordse tsükli lõppemisega ja peale seda algab kõik uuesti algusest. Lisaks sellele, mida väidavad maiad, on see konkreetne kuupäev huvitanud ka astronoome ja füüsikuid üle maailma. Seda kõike eesmärgil teada saada, mis selles päevas nii erilist on.

21.12.2012 on aasta, mil:

• Meie päikesesüsteemi keskne täht Päike jõuab meie galaktika Milky Way südamesse.
• Kõik päikesesüsteemi planeedid jõuavad taas kõik ühele tasapinnale.
• Meie planeet Maa, mis pöörlemisel võbiseb nagu seisma jääv vurr jõuab tagasi algasendisse.

Milky Way galaktika- Selle galaktika keskpunkti jõuame 21.12.2012

Kõik need sündmused on sellised, mis saavad toimuda ainult kord iga 26 000 aasta tagant, mis ühtlasi on ka viie astronoomilise päeva kogusumma. Kokkusattumus? Võib-olla, aga maiad, kes selle kalendri koostasid, pidid ilmtingimata teadma midagi enamat, kui teame meie praegu, sest vastasel juhul selliseid ennustusi teha oleks olnud võimatu.

Lõpetuseks

Vastates siis uuesti küsimusele, mida mina arvan aastast 2012 ja maiade ennustusest, siis leian, et inimesed, kes elavad praegusel ajal ja kes elavad ka veel 21.12.2012, saavad kogeda midagi nii haruldast, et keskmiselt ainult üks põlvkond 325st saab seda näha.

Samuti on kindel see, et paljud asjad muutuvad – riigikorrad vahetuvad, religioonid tekivad ja kaovad ning valitsemiskord tehakse ümber. Kindlasti hukkub palju inimesi ja teine sama palju kardab seda, aga see ei ole enam mitte sellepärast, et läheneb kuupäev 21.12.2012, vaid tegu on hoopis inimeste enda arguse ja tegemata jäänud tööga.

Sest maiadki ütlesid, et tuleb aeg, mil inimesed peavad kokku hoidma ja võitlema ühtse eesmärgi nimel. Kui see aeg on nüüd käes, kas siis riigijuhid suudavad rahvad ühendada või tõmbavad nad meid kõiki ühes endaga hukatusse? Seda me ei tea.

Kindel on aga see, et ajaratas maiade kalendris jätkab jahvatamist ja aeg kui selline liigub edasi. Alati.

Toimetas: Katrina Loonurm

Spordiblogi uus tulemine

Nii, nüüd on kätte jõudnud aeg, mil ka mina liitusin blogiteenusega. Peamiseks ja tõenäoliselt ainukeseks eesmärgiks sellel leheküljel saab olema see, et püsiks järjepidevus treeningpäeviku täitmisel.

Kuna tavaliselt kipub kuskilt maalt päeviku täitmine unarusse jääma, siis nüüd on vähemalt motivatsiooni, et kõik vajalik informatsioon ülesse märkida ja hiljem kanda ka sellesse ahjusooja blogisse.

Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis püüan hakata uuendama blogi paar korda nädalas. Hetkel tundub see mulle endalegi natukene utoopiline, aga jään lootma parimat. Järjepidevus olevat ju edu võti.

Aga hea küll. Esimene ametlik sissekanne on tehtud ja selle eesmärk ei olegi olla tüütult pikk, aga pigem kerge sissejuhatus ja seletus sellele, mis hakkab toimuma lähemate aegade jooksul selles blogis.

Head ööd!