Peale Athletic Fitnessi ja kulturismi

Praeguseks hetkeks on minu lavadebüüdist möödunud natukene rohkem kui 6 päeva ja nüüd ma olen ehk võimeline tegema ka väikese kokkuvõtte sellest, millega me lõppude lõpuks seal ikkagi hakkama saime. Tehtud, nähtud ja kogetud sai palju uut ja huvitavat, millest enne ei osanud midagi arvata ega mõelda. Loomulikult ei ole ka vahepealset viite päeva raisatud puhkamisele ega niisama aja raiskamisele, vaid jätkuvalt käivad ettevalmistused tulevateks võistlusteks. Millisteks? Sellest varsti.

Atheltic Fitness

Laupäev 7. aprill oli siis päev mil toimusid kauaoodatud võistlused, mille ettevalmistused said alguse enam kui 6 nädalat tagasi. Selle kuue nädala jooksul sai korduval ja ilmselt isegi liiga palju mõeldud sellele, kas mõte osaleda sellisel võistlusel, mis aerutajatele niivõrd kauge, on ikka õige.

Praeguseks on vastus kindel. Jah. Niivõrd imelik, kui see ka ei tundu, siis ülemäärast võistlusnärvi kui sellist ei tekkinud hetkekski. Võistlusel, kus 2/3 lõpptulemusest moodustavad alad, millega on põgusalt ennegi kokku puututud ei tohikski olla ju midagi liiga uut ja vastuvõetamatut. Aga. Alati on kuskil aga ja seda ka seekord.

Teatavasti, nagu ma eelmises postituses ka mainisin, siis Athletic Fitnessi esimene voor on jõuvoor, mis sisaldab lõuatõmbeid ja triitsepsi surumist. Peaks nagu kõik sobima, aga pettumus oli kiire tulema. Lõuatõmbed, mida kirja läks kõikest 25, olid ilmselgelt ülemõistuse… halvad.

Tõsi, tegelikult sai tehtud siiski 31 kordust ( kui ma õigesti mäletan), aga kohtunikele minu tehnika ei olnud ülemäära vastuvõetav ja seetõttu võeti nii mõnigi kordus maha. Ükskõik kui rahulolematu ma oma tulemusega ka olin, ma siiski võitsin oma kategooria ja seetõttu elasin selle hetkelise psüholoogilise languse üle.

Lohutuseks jäi see, et tulemas on veel järgminegi ala, milles peaksin olema samuti üpris tugev. Just sellele tugevusele lootma jäädes soovisin ma teha triitsepsi surumises tulemuse, mis teeks silmad ette ka kõvematele Atleticutele väljaspool Eestit. Aga mida ei tulnud on tulemus.

Need, kes võistlusi vaatamas olid, võisid peale  51 kordust millest ära loeti 46, näha minu näos kõike muud kui emotisooni skaala pluss poolel. Pettumusele järgnes pettumus, mis tekitas soovi asi seal samas pooleli jätta, aga võitleja hing seda ei lubanud. Sellelt alalt saadud teine koht jättis peale esimest vooru mind jagama esimest ja teist kohta.

Füüsilise võimekuse aladest oli järgi jäänud veel üks. Sõudmine. Sõudeergomeetrite peal sooja tegemas olin ma üks esimeste seas, sest soov jõusaalist põgeneda võttis võimust kiiresti. Põgenesin kaotuse eest. Ehki selleks hetkeks vaimselt väsinud, suutsin ma ennast sõidu ajaks koguda ja sealt õnnestus võtta oma.

Ajaga 3.11 läbitud 1000m andis kindla võidu järgnevate lõpetajate ees. Vähemalt selle ala võit tekitas kerge enesekindluse tõusu, aga see oli hetkeline.

Tagasi grimmima

Peale ergomeetrit tuli kohendada ka grimmi, mis peale kahte higistamisvooru oli kõike muud kui ilus ühtlane pruun jume. Üle keha ja näo jooksid randid, mis ei paistnud just kõige atraktiivsemad. Nende “iluvigade” parandamiseks võtsid abimehed/ naised taaskord kätte värvirullid, mida kasutati ka päev enne võistlusi esimese grimmikihi peale kandmiseks, ja võõpasid meid uuesti üle nagu maalrid seina.

Õnneks parandamine ei nõua palju aega, sest lavaleminekuni olid jäänud loetud minutid. Just nimelt lavale. Nüüd oli siis käes see aeg, kus tuli meelde tuletada kõik see, mida viimased kuus nädalat poseerimisel oli õpitud. Tagumine õlg üles, esimene õlg alla, parem õlg alla, jalad ja tuharad pingesse, tee nägu, et sul pole üldse raske ja sa naudid seda. Just sellised olid viimased mõtted enne lavale minekut.

See, kas kõik need punktid mida ma meeles üritasin pidada ka õigesti eksponeeritud said jääb igaühe ( ja loomulikult kohtunike) otsustada, aga ühte ma võin öelda. Ma tõesti nautisin seda. Päriselt. Ma ei oska muidugi öelda, kas see välja paistis või mitte, sest mul oli tükk tööd oma asendite paika sättimisega, aga hoolimata pooside õnnestumisest või ebaõnnestumisest, mul oli seal hea olla.

Ei oska isegi öelda, kas see mida ma laval nautisin oli tähelepanu või esinemisevajaduse rahuldamine, aga selle juures oli midagi sellist, mis paelus.

Lisaks lava nautimisele tuli meil siiski seal ka võistelda. Kui neli veerandpööret olid tehtud, jäi asi juba kohtunike otsustada ja me võisime hetkeks lavalt lahkuda. Lavale naasime aga õigepea, sest nii Body Fitnessi, Bikini Fitnessi kui ka Athletis Fitnessi autasustamine toimus koos ja selleks kutsuti meid kõiki taaskord lavale.

Peale ebaõnnestunud võistluspäeva algust läks asi järjekindlalt paremuse poole. Kehavoorust saadud punktid olid piisavad selleks, et kokkuvõttes siiski jõuda esimesel kohale. Kõigile osalejatele olid auhindaks väikesed karikad ja esikolmikule lisaks ka toidulisandid ja diplomid.

Atheltic Fitness tehtud, nüüd kulturismi juurde.

Kulturism ( Algajad juuniorid -80kg )

Seoses lavalemineku kategooriate järjekorra muutmisega võistluse käigus ei jäänud kuigi palju aega peale AFi puhata. Seetõttu sai kohe hakatud grimmi parandama, mis seekord nõudis juba suuremat ettevalmistust. Praktiliselt terve keha sai jällegi üle käidud, et higistamisega laiali läinud grimm näeks välja piisavalt viisakas selleks, et laval väga häbi ei peaks tundma.

Vähe sellest, et kulturism nõuab pidevat grimmi parandamist, tuli enne lavale minekut ennast ka veidike läikima lüüa. Õlitamisprotsess oli jällegi väga uudne kogemus ja tuleb tunnistada, et ka päris naljakas. Kui me lõpuks läikisime nagu pühademunad, siis oli aeg lihaseid täis pumpama hakata.

Ma ei julge küll pead anda, aga ma olen üpris kindel, et ma alustasin liialt vara, sest lõpuks tegin ma erinevaid harjutusi ja seeriaid nii palju nagu ma teen tavalise jõusaali treeningpäeva jooksul. Käed ja selg, mis seal suurema osa koormusest said olid minuga samat meelt, sest kui nad oskaksid rääkida, siis ei oleks sealt minu suunas tulnud ühtegi viisakat sõna.

Natukene enne lavale minekut kasutatakse veel ühte nippi millest ma polnud eelnevalt kuulnudki. Nimelt lonks konjakit ja kohvi selleks, et veresooned paremini nähtavale tuleks. Ka see ilmselt minul ei töödanud, sest mina ei märganud mingit erinevust. Võimalik, et teised siiski märkasid.

Aga rohkem midagi huvitavat enne laval minekut ei olegi rääkida. Lava oli aga taaskord sama nauditav ja mis eelnevalt mainimata unustasin, siis ka äärmiselt palav. Miks nauditav sellest on räägitud, aga palav oli seetõttu, et kaheksa prožektorit, mis laval esinejaid valgustasid olid äärmiselt kuumad ja ühtlasi olid need ka väga lähedal.

Kulturismis koosnes lava kahest voorust- kohustuslikud poosid ja vabakava. Kohustuslike pooside ajal olid kõik algajad juuniorid korraga laval ja algas pooside võidunäitamine. Kohutav on see, kui raske on pähe jätta viisakas nägu ja mitte manada pähe valugrimasse, mis sel hetkel tunduvad nii loomulikud.

Terve keha pingutamine kaheksa kohustusliku poosi vältel on raskem kui oleks eales osanud arvata. Kindlasti osa raskusest saab panna ka kogemuste puuduse süüks, sest kohati saab lihaseid üle pingutatu, mis lõpptulemusena paistab kehvem välja kui natukene kergem poos paistaks.

Iseenesest julgen poseerimise osaga enamvähem rahule jääda. Oli hetki mida ma tean, et oleks võinud teisiti teha, aga ju see ei olnud see päev mil kõik õnnestub.

Siiani polnud lavahirmust märkigi, aga pean tunnistama, et peale kohustuslikke poose lavataga vabakava esitamise järjekorras oodates, tekkis küll kerge sabin sisse. See kord oli sabin aga ajutine ja kui ma lavale sain oli kõik jälle korras. Põlvitasin lava keskele seljaga rahva poole, kummardusin kergelt ette, toetasin käed põlvedele ja ootasin. Ootasin muusikat. Ikka ootasin.

Lõpuks ta algas. Võimsa algusega muusika filmist 300, mille järgi minu vabakava sai tehtud, kostis üle lava ja üle saali ning sel hetkel alustasin ma oma kavaga. Hetkekski ei tekkinud olukorda, kus ma oleks kartnud kas pooside või rütmis sassiminekut. Ma tundsin ennast kindlalt nagu see oleks üks järjekordne paljudest möödunud võistlustest.

Loomulikult tekitas kerge segaduse hetke see, kui muusika enne viimast poosi kinni pandi, aga pole viga. Küll kerges meeltesegaduses aga hoolimata sellest sai kava viidud lõpuni umbes täpselt nii, nagu ta oli alguses planeeritud. Nüüd on vähemalt selge see, et kui öeldakse  vabakava pikkuseks üks minut, siis ei tasu seda teha 10 seki pikemaks. Vastasel juhul juhtub nii nagu juhtus minul.

Kuna ma oma kategoorias (-80kg) olin ainus võistleja, siis loomulikult anti mulle esikoha puhul kätte auhinnad, mis loomult olid samad mis Athletic Fitnessi.

Lõpetuseks

Nii hästi või halvasti kui ma oskan, aga lühidalt peaks olema siin kõik mis ma möödunud ürituse kohta rääkida soovisin. Nagu ilmselt aru võis saada, siis oli tegemist minu jaoks ühe meeldejääva üritusega. Meeldejääv nii oma äparduste kui õnnestumist ja segadushetkedega.

Hoolimata paljudest asjadest, mis läksid veidi valesti, tahan ma igaljuhul lavale minna veelkord, aga siis juba vormiga mis oleks märgatavalt võimsam kui ta on hetkel. Kuna ettevalmistused kulturismiks nõuavad teistsugust tööd kui aerutamises vajalik on, siis pean esialgu seda edasi lükkama.

See aga ei tähenda, et ma järgmisel laupeäval ( 21. aprill) Tallinnas Eesti Karikavõistlustel Atheltic Fitnessis ei osaleks. Sellest aga pikemalt peale võistlust.

Suur aitäh ka inimestele, kes tegid võimalikuks sellisel võistlusel osalemise ja kes aitasid meid nii ettevalmistustel kui ka võistluspäeval. Suured tänud Silvarile, Estale ja Laurale!

Ennast korrates ütleksin, et tegemist oli kogemusega, mis on väga erinev sellest, mida ma siiamaani olen kogenud. Mööda külgi ei jookse maha miski ja seetõttu Eesti lavad, me kohtume veel! Varsti…

Advertisements

Athletic Fitness ja Kulturism

NB! Kirjavigadega tegelen homme, täna liiga unine ja väsinud, et üldse midagi aru saada.

Viimasest postitusest on möödunud aega. Peab tunnistama, et isegi väga palju aega ja sellepärast võiks mul olla ju häbi, aga ei ole. Uhke? See on jällegi üle pakutud. Miski emotsioon ometi käib sellega kaasas, aga ma ei oska sellele nime leida ja pealegi, see ei ole selle postituse eesmärk.

Küll aga peatuksin natukene pikemalt taaskord sellisel teema nagu seda on sport. Räägiksin hea meelega nii aerutamisest kui ka millestki sellisest millega varasem kokkupuude on absoluutne null. Kes siis veel ei tea- absoluutne null on kulturism ja athletic fitness.

Athletic Fitness

Oma pisikest postitus alustan ma athletic fitnessist. Kui on keegi, kes veel täpselt ei tea mida see endast kujutab, siis on järgmine lõik just teile.

Tegemist on küllaltki uue spordialaga, mis koosneb kolmest voorust. Üks voorudest on jõuvoor, kus võistleja ülesanne on koguda lõuatõmmete ja triitsepsi surumisega võimalikult palju kordusi. Lisaks on vastupidavus voor, mis üldjuhul tähendab 1000m sõudeergomeetril sõitmist, aga olenevalt tingimustest võidakse see asendada ka mõne muu alaga. Ja viimane ning kahtlemata minu jaoks kõige intrigeerivam voor on kehavoor, kus võistlejad peavad lava peal näitama vabaseisusid kõigist neljast küljest.

Kui kellelgi tekib huvi lisa lugeda, siis ei ole probleem seda leida fitness.ee leheküljelt, kus on kõik vajalik iga viimse kui detailini lahti kirjutatud.

Athletic Fitness ja Kulturism

Osalemine

Ettepaneku sellel võistluse osaleda tegi Esta ja pean tunnistama, et alguses see mõte tundus natukene liiga kauge ja kättesaamatu minu jaoks. Peamiseks piduriks oligi alguses loomulikult kehavoor, mis tundus liiga ekstreemsena, sest teatavasti kehanäitajad peaksid omama kuiva ja puhast lihast. Minul seda pole.

Hoolimata esialgsest kõhklusest ja kahtlustest otsustasin ettepaneku siiski vastu võtta ja kuna sellel hetkel oli aega võistlusteni kuus nädalat, siis olin kindel, et kui natukene toitumist jälgida ja korralikult trenni teha suudan ka füüsilist vormi oluliselt parandada.

Sellele mõttele järgnesid teod. Päeva pealt kadusid söödavate toiduainete hulgast saiakesed, sai, pelmeenid, jäätis ja praktiliselt kõik muu, mis oli magus ja süsivesikute rikas. Selle kõik, asendasin riisi, täisteramakaronide ja tatraga. Ühtlasi said minu suurteks sõpradeks kurk, tomat, paprika, muna, sink ja lahja hapukoor, mis on peamisteks komponentideks minu, kui kaalujälgija menüüs.

Ainsateks magusamaitselisteks toiduaineteks jäid jogurt ja kohupiim, mida saab söödud nii lõuna kui õhtusöögi järgselt. Teine magusaallikas on ülepäeviti söödav šokolaad, mida ma korraga võin tarbida kuni 25 grammi. Kindlasti ei tule üllatusena see, kui ma ütlen et need päevad mil ma saan šokolaadi süüa on kui taevane kingitus, sest seda 25 grammi võin ma nautida 15 ja isegi enam minutit.

Loomulikult sai muudetud ka söögiaegu ja tihedust. See tähendab, et teen päeva jooksul kindlate aegade tagant 4 korraliku söögikorda ja sinna vahele mõned puuviljatiirud. Kuigi esimene nädal tundus selle graafiku ja eesmärgi täitmine keeruline, siis teisel ja kolmandal nädalal hakkas väga hästi tunda andma see, et tegelikult ei teki enam päeva jooksul kordagi tugevat tühjakõhutunnet.

Teine suur muutus, mis sisse sai viidud oli see, et igavusest söömine tuleb lõpetada. Algus oli raske, aga nüüd tundub täiesti normaalne see, et süüa tuleb söögiajal ja mitte, siis kui midagi muud teha ei ole.

Kõik see, millest ma eelnevalt rääkisin, aitas mul natukenegi suurendada nii enesekindlust, kui tahet sellel võistlusel osaleda. Pean tunnistama, et tegelikult toitumine on ainus asi, mida saab tehtud spetsiaalselt selle võistluse nimel. Treeningplaan läheb puhtalt siiski aerutamise hooaega silmas pidades ja ülearuseid trikke pole tehtud. ( peale poseerimise harjutamise )

Tulemus

Tänaseks hetkeks, on võistlusteni vähem kui kaks nädalat, mis tähendab, et toitumist olen ma jälginud natuke üle 4 nädala. See mis selle ajaga juhtunud, on üllatus mulle endalegi. Nimelt on kaal langenud 82,6 pealt, mis ma kaalusin enne korraliku toitumise alustamist ( detsembris kaalu tipphetkel olin 83,6kg) 77 kg peale. Paar korda on kaal näidanud ka 76,5 kg, aga seda peale pikka aeroobset trenni ja tühja kõhuga, mistõttu ei saa seda päris reaalseks kaalus siiski lugeda.

Samuti poseerimine, millega oleme tegelenud sama kaua kui ma olen toitumist jälginud, hakkab vaikselt paremaks minema ja kui kõik hästi läheb, siis võistlustel ma endale sellega enam päris häbi ei tee. Õnneks on veel natukene aega. Kuigi mida vähemaks aega hakkab jääma, seda efektiivsemalt hakkab toimuma ka kogu õppimise protsess, sest ammu teada tõde minu puhul on see, et ma töötan ja õpin pinge märgataval all kiiremini ja kvaliteetsemalt.

Ilmselt nii mõndelgi tekib küsimus, kas kaalulangus on mõjunud ka jõule? Raske öelda. Siiamaani ei oska seda millegi põhja väita küll, sest raskused millega ma tegin trenni jaanuaris olid sama suured kui nad on praegu. Kuna mul puuduvad andmed millele väga julgelt toetuda saaksin, siis ma esialgu jätaksin selle küsimuse siiski lahtiseks.

Üks asi mida ma aga kindlalt väita saan on see, et isegi kui jõud on langenud, on mul seda endiselt rohkem kui kunagi varem, sest mitte iial enne, ei ole ma suutnud ühe käega lõuatõmmet teha. Eile see mul aga õnnestus ja seda nii vasaku kui parema käega.

Kiirelt kulturismist

Teine idee, mis minu ajusoppi poetati oli osalemine kulturismis. Selle kohta ei ole mul kahjuks palju rääkida, sest ma olen isegi veel segaduses. Öelda oskan ainult seda, et ma võistlen kategoorias -80kg ja algajad juuniorid. Tegemist on alaga, mis on ülemõistuse raske. Seda on isegi keeruline kirjeldada, sest seda peaks ise proovima. Kogu keha pingutamine korduvalt ja maksimaalselt on igaljuhul vapustav pingutus ja seetõttu müts maha meeste ja naiste ees, kes seda aastast aastasse teevad.

Põhimõtteliselt kulturismiks valmistumine on täpselt samasugune nagu seda on valmistumine athletic fitnesiks ehk siis spetsiaalselt ei tee midagi muud, kui et jälgin toitumist. Võistlus saab olema kindlasti huvitav ja kellel vähegi võimalus võiks tulla omadele ( loe: minule) kaasa elama. Sellisel üritusel saate kogemuse võrra rikkamaks ka pealtvaatajana ja ma olen kindel, et see on väärt kogemus.

Hästi lühidalt ka aerutamisest

Tsiteerides “vaimset isa” ja “suurt mõtlejat” ütleksin sõnad “treeni kodus”. (Kes teab, see teab!) Aga igaljuhul seda ma olen teinud. Ka tunnid läbi nädalate on tasapisi kasvanud ja püsivad ühtlaselt 18 ja 22 vahel. Loomulikult ei ole tegu üüratute numbritega, aga samas ei ole ma kunagi varem kooli kõrvalt nii palju jõudnud teha.

Nüüd, kus vesi on lahti, tekib tundide korjamiseks veelgi võimalusi ja seetõttu tõusevad lähiajal nädala tunnid ilmselt veelgi. Kui aga täpsemalt veetrennidest rääkida, siis on olukord nutune. Muidugi võib selles süüdistada häbiväärselt väikest kilometraaži, mis hetkel on alles kahekohaline number, aga millegi pärast on tunne, et see pole ainus põhjus.

Võimalik, et tegu on psüholoogilise tagasilöögiga, aga selles ei saa selgust enne, kui kilomeetreid on juurde kogutud ja esimene võistlus seljataga. Siis peaks pilt juba natukene selgem olema ja tekib võimalus olukorda  veidi adekvaatsemalt hinnata.

Kokkuvõtteks

Kui ma juba ühe “vaimustava” tsitaadiga täna maha sain, siis tooksin heameelega asjade kokkuvõtteks sisse ka ühe laialtlevinud ütluse. Sport on elu. Aga nii üllatav kui see ka pole, ma vaidleksin heameelega vastu ja ütleks selle lause hoopis teistpidi- Elu on sport. Mõtle välja, miks viimane lause sobib nii hästi kokkuvõtteks.

NB! Kirjavigadega tegelen homme, täna liiga unine ja väsinud, et üldse midagi aru saada.