Tegin just hiljuti ühe huvitava avastuse, nimelt ei ole ma blogi loomise hetkest ( 8. jaanuar 2012) alates teinud ühtegi postitust, mis oleks otseselt seotud spordiga. Ma leian, et just nüüd oleks õige aeg see viga parandada ja pühapäeval (12. veebruar) toimunud Fitnesse Five annab mulle selleks suurepärase võimaluse.
Kes veel ei tea, siis Fitness Five kujutab endas võistlust, kus põhirõhk on üldkehalisel võimekusel. See tähendab, et võistluse käigus käiakse läbi kõik peamised (populaarsemad) lihasgrupid nagu rind (surumine), biitseps (Z-kangiga küünarvarte kõverdused), jalad (kükk), selg (lõuatõmbed) ja triitseps (rööbaspuudel surumine).
Surumine (60% kehakaalust)
Eelpool mainitud järjekord oli sama, mis võistluselgi. Nagu näha, siis alustasime surumisega, mis läbi aastate on muutunud minu vaieldamatult tugevaimaks küljeks. Tugev külg või mitte, aga ärevaks tegi selle juures asjaolu, et võistlustel on nõutud väga korralik tehnika. See tähendab, et surumise puhul ei tohtinud olla rinnal põrget, tuharad pidid terve aja maas olema ja üleval pidi käed täiesti sirgu lükkama.
Ehkki enne suruma minekut oli kätes väike värin sees, siis hetkel mil ma kangi kätele tõstsin, sain aru, et siit tuleb palju. Mul oli õigus. Aja piiranguks oli kõikidel aladel 75 sekundit ja selle ajaga õnnestus mul 50 kilogrammist kangi suruda 109 korda. Peale esimest ala tundsin ennast üldvõidu suhtes päris kindlalt, sest edumaa oli kärisenud juba mõnekümne punktiliseks.
Surumine
Biitseps (30% kehakaalust)
Teise alana oli kavas Z- kangiga biitseps. Iseenesest on biitsepsit tehtud jõusaalis korduvalt ja korduvalt, aga jällegi oli komistuskiviks tehniline sooritus, mis pidi olema laitmatu. Biitsepsit tehes pidi selg olema toetatud vastu posti ja terve harjutuse jooksul ei tohtinud see posti küljest lahti tulla. See tähendas ka seda, et isegi kangi alla lastes pidi selga kramplikult vastu posti hoidma ja nii üllatav kui see ka pole, on see raskem kui esialgu tundub.
Läbi valugrimassides nägude ja viimseni piimhapet täis pumbatud biitsepsite õnnestus sealtki noppida soliidne punktisumma. Täpsemalt sai 25 kilogrammise kangiga tehtud 42 kordust, mis andis taaskord küllaltki kindla alavõidu.
Biitseps
Biitsepsi emotsioon
Kükk ( 100% kehakaalust)
Siinkohal langes enesekindlust taaskord nulli lähedale, sest teatavasti aerutajale kui sellisele on jalad ja nendest tulenev kaal pigem koormaks kui õnnistuseks. Just seetõttu ei ole mina oma treeningaastate jooksul teinud ühtegi tõsiseltvõetavat jõutreeningut jalgadele ja loomulikult arvasin, et see saab olema kükkimise juures takistuseks. Eksisin.
Raske on öelda mille pealt see tuli, kas tahtejõu või kartuse ees kaotada, aga 82,5 kilogrammise kangiga tegin 75 sekundi jooksul ei vähem ega rohkem kui 43 kükki. Eriti lõbusaks muutis asjaolu see, et teine koht sellel alal tegi 42 kordust ja kuna eestlasele on kahjurõõm kõige suurem rõõm, siis võttis see minulgi suu naerule.
Üks asi, mis kindlasti oli minu kasuks sellel alal, oli see, et kangiga alla minnes pidi tuharaga ära puutuma sinu all oleva pingi, mis siis vastavalt inimese pikkusele sätiti paika. Ja kuna tegemist oli korraliku ja tugeva pingiga, siis sain kasutada seda enese põrgatamiseks alt tagasi ülesse.
Kükk
Küki emotsioon
Lõuatõmbed
Peale kolmandat ala oli minu edumaa kasvanud juba enam kui 60 punktiliseks ja kui eesmärgiks oleks olnud võtta ainult üldvõit, siis oleks piisanud sellest, kui ma oleksin teinud veel ainult kaks lõuatõmmet. Kuna mul oli aga sadistlik soov auhinnalaud omastada, siis tegin ka järgmised alad korralikult lõpuni. Peale kolmandat ala sätiti minu õnneks võistlejate järjekord nii, et need kellel oli vähem punkte tegid kõigepealt ja need kel rohkem, tegid viimastena.
See andis mulle võimaluse teada täpselt, kui palju keegi oli teinud ja võttis taaskord pinged maha. Lõuatõmbed pidid, nagu kõik teisedki harjutused, olema tehniliselt korralikult sooritatud. Siin jälgiti põhiliselt seda, et alla minnes käed oleks täiesti sirgu, üleval lõug käiks üle kangi ja et kehaga õõtsutama ei hakkaks.
Sedamoodi tegin 30 lõuatõmmet. Tõsi küll, lõuatõmbeid oleksin ma jõudnud kindlasti 10-20 tükki veel teha, aga kuna väsimus hakkas võimust võtma ja enesetunne ei olnud enam kiita, siis ma otsustasin, et hoian natuke tagasi ja valmistun järgmiseks ja ühtlasi viimaseks alaks.
Lõuatõmbed
Triitseps
Viimasele alale minnes oli edumaa kasvanud juba enam kui 70 punktiliseks ja nii enesekindlus kui enesetunne olid selleks ajaks tagasi õiges kohas. Ka seekord asusin võistlustulle viimasena, aga kuna viimase alaga oli eesmärk ennast taaskord läbi tõmmata, siis tegin harjutust täie tõsidusega.
Viimase harjutuse juures loeti kordus tehtuks siis, kui üleval lükkad käed täiesti sirgu ja all lähevad õlad küünarnukkidest allapoole. Sellel harjutusel õnnestus mul lisaks koguda täpselt 50 punkti ( 51 algselt, aga tehniliste puuduste pärast võeti üks kordus maha), mis lõpptulemuseks andis korralikud 274 punkti.
Triitseps
Auhinnad
Ühispilt
Lühike video võistluspäevast
Lõpetuseks
Tegemist oli ühe suurepärase pühapäeva veetmise viisiga, kus üheaegselt sai nautida millegi täiesti uue proovimist ja samaaegselt ka meeldivat võistlusnärvi. Fakt, et sellist asja varem pole teinud annab aga tunda praegugi, sest lihased, mis peaksid olema minu suured sõbrad, käituvad nagu nad ei tahaks mind tundagi.
Valu, mis täidab reie lihaseid ja tuharaid, on selline, mis paneb unustama kõik muud maailma mured, sest selle valu kõrval on need tühised. Hoolimata valust ja minu tagasihoidlikust vingumisest selle üle, teeksin ma võimaluse korral kogu selle võistluse uuesti läbi. Praegugi loodan, et ehk toimub lähiajal veel mõni sarnane üritus, millest oleks võimalus osa võtta, sest ainus kindlalt kaotatud võistlus on võistlus, kus pole käinud!
Fotod: Mihkel Vitsut
Videomaterjal: Vladimir Borissov
Toimetas: Katrina Loonurm
Peatse Fitnessimiseni
Aerutaja Jüri Juurikas 